2017 on üks üllatuste aasta vist!

Ma mõtlesin selle peale juba varem. Et ma hakkan jälle oma elu lugu ülesse kirjutama. Et ma juhtun seda tegema just nüüd, kui ellu on kuue päeva jooksul nii palju muudatusi tulnud, on lihtsalt juhus.

Ma istun jälle siin, kohas, kust ma veidi vähem kui kolm aastat, otsustasin ära minna, sulgesin ukse enda tagant ning lubasin mitte kunagi enam siia tagasi tulla. Mina ei teadnud siis, et ma niimoodi võin oma meelt muuta. Või, et meel niimoodi muutuda saab. Ja kuigi see otsus ei tulnud minult, tundub hetke lsee ikkagi kõige õigema otsusena.

Mul allkorrusel on üks suur kuhi asju keset tuba ja orienteeruda on seal hetkel väga keeruline- parimadki ei saa hakkama. Aga ma tean, et nüüd, kus meil mõlemal on vabad päevad, me paneme kõik asjad täpselt nende kohtade peale, kuhu me soovime, et nad hakkaksid olema. Jälle kolimine...Ma seekord loodan, et ma seda niipea enam tegema ei pea.

Oleks siis vaid kolimine...Elu selle aasta alguses on tõeline Ameerika mäed. Homme pärastlõunal saab täis täpselt nädal aega, kui ma olen olnud kahe kaupluse juhataja ilma ühe asetäitjata ja see on ikka paganama aeganõudev ning raske. Ei ole Tõnut enam meie kambas- temale anti nüüd teine tee valida ja käia. Ja ta tundub rahul olevat- et vabanes kõigest sellest karussellist, mis see töökoht endaga kaasa toob.

Homne päev toob kaasa tegusa ümberpaigutamise ja kodu korrastamise. Millal kõik valmis saab, on raske öelda. Aga pühapäeval peame juba Merlini sünnipäeva siin ja selleks ajaks peab ju korras olema?

Kui ma lõpuks puhkusele saan jääda, siis ma kavatsen lihtsalt päevad läbi magada ja mitte kui midagi teha! Vot nii! (- tuleb ka ikka lõppu lisada)

 

 

Mina küll armastan sind...-nagu sa alati ütled :)

Armastus ei ole ainult see, kui sa ütled ma armastan sind.

Armastus on väravas, mis sinu kojutulekuks on lahti jäetud. Ja terrassituli põlemas pimedatel talveõhtutel. See on hommikukohvis ja küsimuses, mida sa kõige rohkem sooviksid süüa hetkel. Kas panid turvavöö kinni, kas uks on ööseks suletud, kas lapsed said trennist koju, kas sa tahad, me läheme koos koju? Kõikides nendes küsimustes on armastus.

Sinu silmades, kui sa mind vaatad. Igas puudutuses, mida sa teed. Selles, kui sa ütled mulle, et ma ei tohi veel voodist välja, ülesse ärgata, sest palju parem on olla koos, kui minna ja hakata tegema mingeid muid asju eraldi.

Selles, kuidas sa mind hoiad. Igas kallistuses.

Ma tunnetan seda iga kord, kui sa oled mu kõrval. Õnneks, sa oled seda kogu aeg- südames.
Ja kõige selle pärast ei saagi sa kunagi enam siin muutuvas maailmas kahelda ühes asjas- ma armastan sind.

 

Kõndides...

-Sa käid jooksmas, jah? Mis muusikat sulle meeldib kuulata, kui sa jooksed?

-Ma ei käi jooksmas, ma käin kõndimas. Ja ma ei kuula muusikat, ma kuulan loodust. Tahad, ma räägin sulle, mida ma eile näiteks kuulasin?

Esimese asjana oli naabri hiigelsuure bernhardiini kuri haukumine. Kohe nii tige, et ma ei tea, mis oleks juhtunud, kui maasisesel elektripiirdel vool ära oleks kadunud. Siis tõstsin silmad ja nägin paremal lageda põllu peal sookure paari. Tead ju küll nende valju naervat häält? Ja hiireviu lendas pea terve selle kõndimise aja minu kohal oma kiledate hüüatustega. Nagu hoiaks mul silma peal. Lõokeste pidev siristamine, metsast aga lindude hääled, kelle laulu ma ära ei tunne. Ja muidugi jõe vulin...Või, mis vulin- pigem pahin, sest jõgi on kiire vooluga ning tuleb hooga astmelisena, kus veel on jõudu häälekalt oma teed jätkata. Ja siis tuule kohin kuuselatvades ja puude nagisevad kõned. Kui liblikalend oleks kuuldav, siis ka seda ma oleksin kuulanud- esimene sel aastal oli kirju liblikas, kuid kohe paari kilomeetri pärast kaks kollast. Üks lendas veidi aega kaasa koos minuga.

Kusagil kauguses haugub veel üks koer, kusagil sõidab mootorratas, see põhiline kevade kuulutaja. Ja siis korraga kling- klang- kling- klang, selge ja rõõmus tuulekella kõla majast, millest mööda kõnnin.

Ja vaikus. Kui olen ühe suure männi juurde jõudnud maanteest eemal ja seisma jään. Tuulevaikus ja suur vaikus selle kõige kohal.

Kõige rohkem aga kuulan ma omaenda mõtteid. Kõndides saavad need korda ja õigeks. Iseenesest tulevad lahendused asjadele, mida peas vaaginud olen. Võiksid proovida mõnikord!

Ma ei tea, kui palju selliseid inimesi veel on, aga ma tõesti ei ole elusees pannud oma mobiilile kõrvaklappe külge. Päriselt.

Ütle mulle siis nüüd, millist muusikat ma peaksin veel kuulama kõige selle

asemel?

Mõnikord unistused kaovad...

Keegi ei öelnud, et see nii raske on. Et pärast seda saad öelda, et sa oled hingetu. Sõna otseses mõttes. Et enam ei olegi midagi. Keegi ei öelnud.

Vaata neid kahte, kes on peatunud seal haigla ja polikliiniku vahelisel kõnniteel- mees hoiab ühe käega naise ümbert kinni ning teisega silitab ta pead. Naine on põiminud oma käed mehe ümber. Ta nutab-seda on aimata, sest ta õlad värisevad ning ta on oma pea mehe õla vastu peitnud. Käes ripub tal valge paber-kohtuostus, mis talle anti ja mille täideviimiseks ta korraks seal kõnniteel peatunud on. Ma tunnen neid kahte ja ma tean, mida nad mitte üle vaid läbi elavad. Need oleme sina ja mina.

Kõik juhtus liiga korraga, et sellest üldsegi aru oleks saanud. Mina oma kõhuvaludega ja siis perearst ja edasi juba haigla erakorraline ja sealt edasi veel erakorralisemasse ning siis juba otsus, et haigla. Ja edasi lõikus. Ma olin mitmeid kordi ette kujutanud, kuidas ma sulle ütlen need sõnad, et meile sünnib laps ja mul oli põhjust ka seda ette kujutada-me ju nii soovisime ja mul oli alust arvata, et nüüd varsti see juhtubki, aga mitte nii...Et ma tulen sealt haiglaruumidest sinu juurde, kes sa ootasid minu järele mitu tundi juba ja ma istun su kõrvale seal ooteruumis ning ütlen, et tead, ma hoopiski olen rase, aga see nähtavasti lõpeb sama ruttu, kui ma seda teadagi sain. Ja tead, ma ise aiman seda valvearsti silmadest selsamal hetkel, kui ta mulle teatab, et test on positiivne-pärast kõiki neid aastaid teistsugust vastust kuuldes.

Aga mul on õnne-kõik arstid, kes minuga tegelevad, on nii sõbralikud ja hoolivad ja ma isegi ei nuta ükski kord, kui ma nendega seal suures haiglas mööda erinevaid korruseid käin. Kuigi just enne lõikust ma tunnen, et pisarad lihtsalt voolavad mööda põski alla. Päriselt, ma ei ole tegelikult aru saanud, mis juhtunud on ja mis juhtub.

Siis ma ärkan üles. Mind viiakse mu palatisse ja siis ma nutan- pisarad voolavad ja voolavad ja neil ei tundu lõppu tulevat. On öö, kõik peaksid magama. Aga selle maja aeg ja inimesed elavad teises rütmis. Olen üleval pärast narkoosiund ja ei saa uuesti magama jääda- kõige hullem on kuulda neid naisi, kes üürgavad uut elu sünnitades ning mingil hetkel pärast neid nutt, mida uus, äsjasündinud, elu teeb. Nuga südamesse, sel hetkel mulle tundub, seal tilguti all olles.

Järgmine päev ma saan ju koju. Ja elu läheb edasi...

Vaata neid kahte, kes seal voodi peal lebavad-üksteise poole pööratud kehad. Naine on tõmmanud jalad kronksu ja vaatab meest, kes samas asendis teda vastu vaatab. Nad lihtsalt on ja vaatavad silma. Sellest vaates on kõik-armastus, hoidmine, mõistmine. Ühine valu, millega tuleb leppida. Nad teevad seda-lepivad.

Ma tunnen neid kahte ja tean, mida nad mitte üle vaid läbi elavad. Need oleme sina ja mina.

Armastus, armastus, armastus...

Istun me elutoa laua taga ja vaatan aknast suveõhtu lõppemist. Õhema, selle läbipaistva, kardina kerisin akna eest üles kardinapuu peale-niimoodi on vaade selgem ja parem. Siit ei näe küll päikese loojumist, kuna suur lehtpuu varjab maaantee taha jäävat põldu ja metsaveergu, aga see ei olegi hetkel tähtis. Ma tean väga hästi, kuidas päike siin loojub ja milliseid värvimustreid see pilvedele ning taevale joonistada suudab. See, kellele ka õhtuti väljas kõndida meeldib, näeb ja kuuleb nii mõndagi.

Täna muutus see täiesti tavaline tööpäev kuidagi oluliseks, kui mul koju sõites korraga meelde tuli, et ka eelmisel aastal olin ma Merepäevade ajal üksinda meie esimeses kodus, mis meil on. Sellele meenutusele järgnes tõdemus, et aastaga on ka meie omavaheline armastus teise kuju võtnud. See oleks justkui vanemaks saanud-selles on nii palju rohkem küpsust ja rahulikkust, kui aasta eest oli. Enam ei ole ma nii kurb, kui tean, et sind su töö pärast nädalavahetusel kodus ei ole öösiti. Ja ma ei istu ja ei kirjuta sulle iga me lahusoleku päeval ja ööl kirju, kui väga ma sind igatsen ja kui paha on üksinda olla- ei, nüüd piirdub see vast paari kirjaga, päris ilma ma ei saa. Sest tead ju küll-see omavaheline kirjutamine oli ja on väga tähtis me suhtes, see ju meid lõpuks kokku tõigi.

Terve 365 päeva on voolitud me omavahelist tunnet ja oleme läbi me argipäeva õppinud üksteist tundma. Teekond on põnev olnud, ei hakka salgamagi! Mõnikord päris tihti ikka leian ennast mõttelt, et see on lihtsalt niivõrd hea, et mul on see võimalus veel üks kord kõike seda kogeda: koos unistamine, kompromissid, teise arvamuse ja maailmavaatega kohanemine, imestamine pisiasjade üle, et kas ka nii on võimalik ja õppida, et tihtipeale ongi teise teistmoodi parem võimalik, väikesed vaidlused ja enda kehtestamine, samas suur austus teise vastu ja ei kunagi meelega halvustamist, halba sõna või ükskõiksust...Ja, muidugi, kõige olulisem-see armumise tunne- see on see, mida tahakski jääda tundma! Kui lihtsalt paljast pilgustki sa tunned, et kõnnid õhus. Et kõik, absoluutselt kõik, mis too teine teeb, läheb sulle korda. Imeline tunne! Ja ma soovin, et see püsiks kaua veel. Küllap see teebki seda, kui ise seda hoiad, ei tohi liiga mugavaks muutuda, ma arvan. Et võtad iseenesestmõistetavana seda tunnet. Ehk siis teist inimest enda kõrval. Mina sellel enam juhtuda ei lase-ei ise seda tehes ega ka ei lase sinul unustada seda, kuidas meie algus oli. See peabki nii olema: kui sina ei jaksa me ühist tuld valvata kustumast, siis teen seda mina, ja vastupidi-üksinda ei jaksa keegi ilma vahepeal puhkamata lõkke ülalhoidja olla. Nii see lihtsalt on.

Nüüdseks on väljas täiesti pime. Päev on otsa saanud ja mina tõmbasin needsamad helerohelised ruudulised paksemad kardinad me elutoa akende ette. Noh, et need, kes mööda sõidavad, päris tuppa sisse ei jääks vaatama. Me elame ju ristteel-siit saab sõita kolmes suunas. Tänagi vaatasin ja ootasin autosid ja mootorrattaid, et siis mõistatada, kuhu suunda nad soovivad minna, kui enne ristmikku nõutult seisavad ja otsusele proovivad jõuda. Viidad on ju olemas-aga ikkagi nad ei oska minna või otsust teha. Nagu inimesedki oma elu ristteedel: viit on olemas, teadmine ning soov samuti, aga kahtlevad ja kõhklevad. Mõnele autole tahaks siit aknast viibata ja öelda, et hei, sa valisid vale tee, seda on ju kaugele näha, et sa ei tahtnud ju mööda seda siledat teed sõita ja jõuda kiirelt ning kergelt sihtkohta vaid südames soovisid künklikku ja kurvilist kruusateed, mis viibki sind lõplikult kohale. Koju. Et olla õnnelik ja päriselt kohal. Aga ei viipa ja ei ütle. Igaüks peab ise otsustama, millise tee ta valib.

Ma ise olen õnnelik, et ma valisin just sellise tee, mis meil on. Sinul ja minul.

Võtame kollast savi, mu arm,

ja voolime kaks kuju-

sinu ja minu.

Nüüd muljume vormituks känkraks nad

ja voolime uuesti-

sinu ja minu.

Pool sinust on minus,

pool minust sinus.

Väikesed asjad

Mul algas uus aastaring. Noh, sain vanemaks jälle. Aga see polegi nii oluline, igal ühel on oma päev, selles pole midagi erilist. Hea meel oli selle üle, et mul sattus olema vaba päev ja nii ma siis kodus laisklesingi. Ühe suure töö tegin ära- viskasin jõulukuuse välja. See oli küll eriline, sest mul ei ole kunagi olnud sünnipäeva koos jõuluehtes kuusega. Aga ma mõtlesin, et sünnipäevalilled tahavad tuppa tulla, pidi ruumi tegema. Pealegi oli kuusest pärast ehete äravõtmist ainult roots järgi-iga viimanegi okas oli põrandal.

Päev pärast sünnipäeva tähistasime seda minu päeva töö juures. Meil on selline vahva komme, et viiakse torti ja tuuakse lilli. Seekord suurt lärmi ei teinud, sõitisin kenasti õhtul ise koju. Kallis inimene oli sel õhtul tööga hõivatud ja ei pidanud koju tulema ööseks. Aga päeval ma olin temaga helistanud mitu korda ja kuulnud neid ilusaid sõnu, mida talle öelda meeldib ja mulle nii väga kuulda meeldib, ja ta oli mulle maininud, et mul on kodus väike üllatus ootamas. Tormasin trepist üles, lillekuhjad süles ja trampisin saabastes otsejoones tuppa. Tahtsin lilled vaasidesse panna ning seejärel sõbranna juurde tema tähtsat päeva tähistama minna. Magamistoast ma ühe üllatuse leidsingi-minu padjal olid Raffaello kommid, seekord kaks tükki. Tavaliselt on üks. Need Raffaellod hakkasidki igale poole minu lähedusse tekkima, kui me koos elama hakkasime. Ma leian neid hommikuti padjalt, öökapilt, käekottidest, mantlitaskust...Lihtsalt tekivad kuidagi salaja need. Terveks päevaks on hea tuju kohe olemas :)
Aga, mis välja siis tuli, see ei olnudki see peamine üllatus. Magamistoa öökapi küljel oli märkmepaber kirjaga Head ööd, kallis! Täpselt sellise koha peal, et kui ma oleksin magama läinud, oleks see olnud viimane asi, mida ma vaadanud oleksin. Ja siis astusin esikusse tagasi ja seal oli veel üks märkmepaber. Ja veel üks, teise ukse peal. Köögi ukse peal samuti. Ja külmiku. Täpselt nendes kohtades, mispidi ma tavaliselt koju tulles liigun. Iga paberi peal ilusad sõnad. Ja külmiku peal siis kiri. Mulle. Ma ei saanud kohe toast välja tormata, pidin voodi peal istuma ja õnnelik olema. Pärast külas olles mõtlesin mitu korda selle peale, kuidas lihtsad väikesed asjad suudavad inimese nii õnnelikuks teha.

Ja kallis tuli ikkagi ööseks koju. Seisis korraga toas ja ütles mu ehmatuse peale, et see on kõigest tema. Ei, ei ole kõigest tema-terve mu maailm oli koju jõudnud :)

Läks see 2014 ja tuli see 2015!

See läinud aasta oli paljudel põhjustel minu jaoks üks suur muudatuste aasta. Ma tean ja mäletan väga hästi, kuidas see algas ning mis mõtetega ma sellesse aastasse astusin. Muudatuste teel olin juba aasta alguses-endale ju nii lihtsalt valetada ei saa, süda teadis juba ammu ette seda, mida mõistus kangekaelselt eitada püüdis. Küll on hea praegu tõdeda, et südame soov selles võitluses peale jäi! Sest 2014 sai aastaks, millele ma tagasi vaadates tunnen piiritut õnne ja rahulolu. Jah, ma sain suured muudatused oma ellu, või õigemini- ma sain uue elu endale ja koos sellega tuli ka hingerahu. Ja armastus. Ja koos sellega kõik see, mida ma arvasin, ma enam oma elus tunda ei saa.
Kui hea on ikka olla kogu selle armastuse sees! Ma olen õnnelik ja see ongi kõige olulisem!
Jaa, enne seda head tunnet pidin läbi käima raske tee, aga see oli ja on kõike seda väärt! 2014, minu puhastustuli. Suur õnn pidavat ikka läbi suure kannatuse tulema. Et kaotad küll palju, kuid lõpuks võidad kordades rohkem.

2015 saabus rahulikult. Nagu teades, et nüüd on kõik hästi, nüüd tuleb lihtsalt seda ühiste unistuste vankrit vaikselt sihtkohta vedada ja tee peal igast pisikesest asjast rõõmu tunda. Ja unistusi selles vankris jagub, see on kindel, mis kindel!
2015 on ju juba numbrina niivõrd ilus, et sellesse aastasse oli lausa hea meel sisse astuda! Ja aastavahetuse ööl oli mul taas olemas salasoov, mida tähistaeva ja sadade rakettide sära valguses välja öelda.
See aasta saab olema imeline ja imederohke!

HEAD UUT AASTAT!