Ei oskagi kohe kokku lugeda neid raamatuid, mida olen läbi lugenud ja mille sisu on olnud suhteliselt sarnane: tuli üks keskealine paar külmalt ja vihmaselt Inglismaalt ning asus elama oma uude äsjaostetud või renditud maakodus Itaalias või Lõuna- Prantsusmaal.
Ikka ja jälle neelan neid teoseid ja imetlen kadedusega, kuidas renoveeritakse vanaldased varemed, kuidas tehakse korda vanad viinamarjaistandused või oliivipuusalud...Loen ja igatsen sinna põldudele, Vahemere päikese lähedale. Täpselt sama palju, kui ma unistan sealses kliimas elamisest, imetlen ma neid inimesi, kes oma suure ning raske töö ja vaevaga seda kõike teevad. Ja kuidas nad oma argipäevi veedavad. Loen ja vaimustun, kuivõrd tähtis on igapäevane suhtlemine oma naabrite, peretuttavate, kogu külaga. Kuidas ei möödu päevagi, kui keegi lihtsalt niisama sinu juurest läbi ei astu ja ei päri, kuidas sul läheb? Kuidas igale tavalisemalegi ettevõtmisele su üleaedne heameelega appi tuleb. Et töö kiiremini tehtud saaks. Üheskoos. Sest mõnel teisel päeval on ehk temal täpselt samamoodi sinu abi vaja. Ja siis- pärast ühist töötegemist ka ühiselt üks kosutav ja meeldejääv õhtusöök võetakse. Lauale kantakse igaühe poolt midagi head- paremat ning meeleolu muutub üha mõnusamaks. Kes meist ei sooviks selliseid hetki oma tavalisse argipäeva?
Ja siis, ühel hetkel, ma taipasin. Kui väljas oli sombune ilm, mina olin söögitegemisega ametis, lapsed jooksid õues ringi ja Janel aia teises otsas saunaseintele laudu kinni kopsis. Et mul ongi selline elu, mida raamatutest lugenud olen. Vähemalt selle suve algusest on niimoodi olnud.
Mul on naabrid, kes astuvad minu juurest läbi ka kõige tavalisemal päeval ja küsivad, kuidas läinud on. Me jagame muresid ja rõõmustame koos. Kui ma meie väiksesse külapoodi sisse astun, tervitab poemüüja mind laia naeratusega ning teab ehk juba ettegi, mis tänagi poekotti potsatab. Ja kui lapsed on kaasas, siis on ta veendunud, et ka seekord ei lahku me poest jäätist ostmata.
Ja need ühised tööd! Meil on hetkel saunaehitus pooleli ja eelmisel õhtul on kokku lepitud, et kõik tulevad appi, siis seda nad teevadki ilma, et peaks üle küsima. See on kuidagi loomulik, et tullakse ja aidatakse. Et sellised asjad valmivad üheskoos. Ühel aiavärav, teisel terrassipiirded, kolmandal saun...
Aga õhtul, õhtul me istume üheskoos laua taha ja sööme korralikult. Sel ajal, kui meespere tõsise tööga ametis on, teeb naispere õhtusööki. Üheskoos. Igaüks on midagi kaasa toonud: grillil säriseb midagi, siis veel värsketest tomatitest ja kurkidest salat kõrvale, natuke basiiliku ja mozarella- tomati ampsusid ning tavaline õhtusöök muutub meeldejäävaks hetkeks ühes täiesti tavalises päevas.
Ja kuidas me naerame! Südamest, õnnelikena, elades hetkes.
