Ja mulle tuli hetkeks kõik meelde, kuidas meil see oli. Neli aastat tagasi, kui Merlin sündis. Jan- Erik oli samasugune suur hoolitsev vend, kellele pisikene õde tähendas väga- väga palju.
Mäletan nii hästi, kuidas Jan- Erik tahtis alati ise Merlini vankrit lükata, kuidas ta palus, et mina tuleksin lasteaeda talle järgi, sest ta tahtis Merlinit kõigile näidata. Oma rühmasõpradele ja muidugi, oma kasvatajatele, ükskõik, kes siis tööl oli. Kõik kasvatajad olid lõpuks kohtunud Jan- Eriku väikese õega, kellest suur vend rääkimast ei väsinud.
Hiljem, kui Jan- Erik koolis juba käima hakkas, siis ei läinud ühtegi hommikut mööda ilma, et ta esimese asjana pärast ülesse tõusmist meie tuppa piiluma poleks tulnud, et kas õde juba ärkvel on. Me reeglina olime seda. Siis ta tuli ja vaatas teda ja kallistas ning soovis meile head päeva.
Mäletan ka seda, kuidas Jan- Erik Merlinit kogu aeg süles oleks tahtnud hoida, kuidas ta temaga mängis, teda naerma püüdis ajada ja talle laulis. Esimesed naeratused õelt meelitaski Jan- Erik oma naljatamistega välja. Ja kogu see õhin, kuidas ta alati küsis, kas Merlin on päeva jooksul midagi uut juurde õppinud...
Nii hea, nii soe tunne oli seda meenutada ja tõdeda, et ka praegu on niimoodi. Suur vend hoiab oma väikest õde. Ja see on nii loomulik, teistmoodi ei olekski ju mõeldav!
Samuti jään ma elu lõpuni mäletama Jan- Eriku esimesi sõnu, kui ta Merlinit esimest korda nägi. Need olid: Ta on nii armas! Ta on nii armas...
