Sellisteks hetkedeks on mul harjumuseks saanud õue kõndima minna. Kunagi lugesin ühte raamatut, kus vanem papi ütles nooremale: "Poiss, kui sa tunned, et enam ühtegi head mõtet pähe ei tule, mine tee üks jalutuskäik looduses!" Samuti olen ma kuulnud ütlevat, et kui tahad uusi häid ideid, mine jalutama- inglid pidavat jalutajale kõrva sosistama...
Esmapäeva hommikul pärast kohvi joomist lähen kõndima, üle pika aja. Teen oma tavalise 7- kilomeetrise ringi.
Esimesel kilomeetril tuleb enesehaletsus kolinal selga. Teisel kilomeetril voolavad mööda põski pisarad ja ma nutan lahinal. Kasu sellest tundub olevat, sest neljandal kilomeetril suudan ma hakata juba leppima asjadega, mida minu võimuses muuta ei ole. Edasi minnes tulevad ei-tea-kust pähe ideed, kuidas teha teisiti asju, mida ma saan muuta. Tagasiteel kuuendal kilomeetril piilub, uskumatu küll, päike läbi sombuste sügispilvede ja taevas näitab oma helesinist värvi. Seisan pool minutit nägu päikese poole pööratud ja elan selles hetkes. Niimoodi on hea seista. Hiljem, kõndimiskeppe komkasse pannes, ma naeratan juba. Ja koduuksest astub sisse hoopiski teine, oma musta masenduse vastu rohtu saanud, mina.
Kõik on ju ikkagi hästi! Onju!
(Psst! See on saladus, aga- inglid sosistavadki jalutajale kõrva sisse...)
