Mu hommik algab päris varakult.
Sest väljas on nii palju valgust.
Kõrval magab veel kallis inimene, silmad kinni ja nohiseb, käsi tugevalt ümber minu ka läbi une hoidmas.
Kui nad kõik läinud on oma kohustuste juurde ja maja on tühjaks jäänud, võtan ma selle pool tundi ja lähen õue.
Trepiterrassil on valge pink-sellele istun. Koos Rumi "Päikesesõnade" ja hommikukohviga. Vaatan voolavat vett ja päikesehelke, mis jõeveest vastu peegelduvad. Siin pole kunagi täiesti vaikne-jõe lõppematu vulin on alati kohal. Praegusel ajal on sellele juurde tulnud ka pidev linnulaul. On maikuu lõpp.
Sõidutee jookseb küll majast päris lähedalt mööda, kuid jõeäärsete puude rohelus on otsekui sõbralik müür, mis ei lase neil teistel aimatagi, et ma siin niimoodi istun.
Hea on siin olla. Niisama istuda ja kuulatada. Nautida elus olemise hetke.
See tunne, et ma olen lõpuks pärale jõudnud, on äraütlemata hea tunne. Nii hea, et ei saa jätta naeratamata omaette, siin niimoodi istudes. Nii palju ilu on igal pool, kuhu iganes vaatad.
Jah, ma tean-see on sinu armastus, mis mu silmad jälle nägema on pannud.
