Kevad on hooga tulnud ja kuigi seda päris mõnusat soojust ei ole veel olnudki, on väljas kõik nii- nii roheline juba! Roheline ja kollane, mis meie aeda puudutab. Üllatavalt palju on sel kevadel kollaseid ülaseid- terve tagaõue on need vallutanud! Ilus on silmale vaadata. Mu segapudi lillepeenras on õitsemas ja õitsenud kollased ja valged nartsissid, punased, kirjud ja lillakad tulbid. Isegi hüatsindid, mis eelmisel talvel Merlinile sünnipäevaks kingiti ja hiljem maha istutatud said, on sel kevadel õides. Mul on kõige selle ilusa üle, mis alati silma jääb, kui välja vaatad, lihtsalt hea meel. Nii palju värve, nii palju rõõmsaid värve!
Need eelpool kirjutet read jäävad maikuu algusesse. Siis, tõepoolest, ei olnudki olnud soojasid ilmasid, kus külm kirdetuul ei puhuks või halle pilve poleks. Nüüd võib küll öelda, et suur kevad on käes- nii palju päikest, soojust ja rohelust!
Oleme Janeliga istutanud ära lilled, tomati- ja kurgitaimed. Janel võttis omale kohustuse hernepeenra eest, minul on ikka mu maitsetaimed- basiilik (milleta ma elu ette ei kujutagi), spinat, rukola ja tavaline till ja sibul. Nii ootan juba, et tuleks need esimesed päris oma taimed söögilauale! No ja lilled said tänavuaasta kollased potid- värvisin eelmise aasta amplid kollaseks ja istutasin nendesse kirjud lilled. Nüüd on kollased potid nagu päikeselaigud rohelisel murul. Ilus on! Eriti just praegu, kui toomingad õitsevad.
Sel aastal viis aprillikuu mind reisile. Inimeste juurde, kes väga kallid on. Jah, muidugi, Kerli, sinu juurde! Ja nagu ikka minu puhul tavaks juba saanud on, tuli see reisiplaan väga ootamatult. Lihtsast väljaöeldud lausest sai kindel reisiplaan. Ja koos meie emaga veel. Emal käis see samamoodi- ahahh, lähed, jah, noh- ma tulen ka?
Kerli juures oli seekord kuidagi eriti hea olla. Kiiret polnud suurt kuhugi (välja arvata kõik need päevad, kui me pidime kaubanduskeskustest laste järgi kooli juurde kihutama :P), ükski üritus niisama olemist ei seganud, selline hää ja rahulik ja- mõnus. Kõige mõnusam oli õhtul Kerli köögilaua taga istuda, jutustada, piimaga teed juua ja lastega koolitöid teha. Mulle kohe meeldis niimoodi! Eks ma paneks siia heameelega paar pilti ka, aga ema ja Kerli on millegipärast nii kadedad neid jagama ja ma ise ju ei teinud :D
Ja ühel maikuu ilusal pühapäeval tulid meile külla mu kallid tüdrukud Reisieksperdi päevilt. Me oleme ikka päris tihti üksteisel külas, kuid nüüd nad ei olnud mind tükk aega näinud. Kolmapäeval kirjutasime ja pühapäeval olid kõik kohal. Jällegi üks südantsoojendav koosolemine, mida ei olnud ette planeerinud.
Ilm oli niivõrd soe, et kõik meie nelja (ühel meil lapsi veel ei ole) kaheksa erivanuses last jooksid õue peal ringi ja neil oli tõeliselt vahva! Meil oli ka vahva- jutud said südame pealt ära räägitud, traditsioonilise suvereisi plaanid tehtud, Janel sai terve päeva grilli kõrval veeta ja meie laua taga terrassil muudkui süüa ja hääd jahedat valget veini juua.
Ühe asja pean veel südamelt ära rääkima.
Ma nii soovisin, et ma oleksin saanud sel kevadel öelda need Jaan Tätte laulu sõnad- See aasta tuleb kevad teisiti... Aga niimoodi nagu mina soovisin, niimoodi ei ole siis läinud. Ometigi saan ma seda öelda, sest ma ei püüa enam püüdmatut. Jõuda selleni ei olnud sugugi kerge, aga ma jõudsin ja ma tunnen, kui kerge mul nüüd olla on. Päris üksinda ei olekski ma seda suutnud, ikka koos inimesega, kes on minu kõrval olnud heas ja halvas, nii nagu peabki olema. Ja ma olen äraütlemata õnnelik, et tema sõber kunagi ammu mind sealt Pärnu maanteelt, vastassuunda sõites, auto ümber pööras ja mind peale võttis ja et ma ise nõustusin Hiiumaale kojusõidu asemel sootuks Saaremaale tagasi minema :)
Nii, siin see positiivne ja rõõmus kevadelauluke ongi-
See aasta tuleb kevad teisiti, piu-piu ja teisiti ja teisiti...
