Tere, mu armas sõber!
Jah, ma tean ,et just juhtusime rääkima paar päeva tagasi, aga ma ei saa teisiti- ma pean sulle lihtsalt kirjutama ja rääkima, kuidas mul selle aasta jõulud läksid.
Ma hakkasin jõuluõhtut ootama sellest ajast saadik, kui ma olin teinud otsuse sõita Hiiumaa koju ja seal pühad pidada. Teadsin küll, et saame sõita vaid lühikeseks ajaks, aga ikkagi...Ei olnud ju nii mitu aastat seal käinud. Ma usun, et viimati oligi see seesama kord, kui kümnekuune Merlin tolleaasta jõulude ajal oma esimesed sammud seal tegi. Nüüd on Merlin juba varsti kuuene. Seda enam, et ka teised sõitsid sinna oma peredega ja see oleks olnud nagu päris jõulud, kus kõik meie pere lapsed oma peredega koos on. Noh, üks väljaarvata, muidugi.
Jõuluõhtu hommikul lahkusime kodunt väga vara. Pime oli ja terve küla magas alles. Ainult jõulutulede sära paistis osade majade akendest. Kohati tundus nagu sõidaksime otsekui muinasjutus: mõlemal pool teed kõrgusid lumised kuused ja nende vahel lookles valge tee. Ilus oli! Kui kell hakkas üheksa saama, hakkasid ka inimesed oma teeäärsetes kodudes üles ärkama. Mõelda vaid- meie olime juba ammu teel olnud.
Mäletad, ma rääkisin sulle, kui väga ma mere äärde minna tahan? Et ma ei oska ilma merd nägemata olla? Ja ma nii ootasin, et ma saaksin Hiiumaale jõudes kohe mere äärde. Aga ma ei osanud oodata seda pilti, mis mulle sadamas avanes- meri oli jääs. Jah, usud või mitte, aga meri on juba täiesti jääs ja paksu lumekihi all. Ma olin ikka pettunud küll ja otsustasin oma salakohta seekord mitte minna. Sest, tead, mina tahan ikka näha seda suurt ja põhjatut vett. Mitte valget jäätunud ääretut välja- lumist põldu võin ma igal ajal vaadata, kui tahtmist on. Ma siis mõtlesin ennast tagasi ühte ilusasse suvepäeva, kui ma jälle olin mere äärde tulnud, et oma mõtted korda saada. Sain ka, muidugi, nagu alati. Sest see lihtsalt mõjub mulle niimoodi- istud seal kiviklibusel liival ja lihtsalt vaatad vett. Iga laine, mis randa jõuab, toob endaga rahu kaasa. Lõpuks näed asju hoopiski selgemalt, paremini kuidagimoodi. Ja muidugi ei saanud ma mõtlemata jätta ka sellest maailma kõige ilusamast maanteest, mida mööda saab muuseumi juurest vanade majakate alla. See on kõige ilusama vaatega tee üldse, mida ma tean. Kogu maailmas, muide. Ja see valge kahekorruseline maja seal tee ääres...See on natuke kummaline, aga tead, ma olen unes näinud, kuidas ma seisan selle maja teise korruse tühjas toas akna all ja vaatan välja. Tean, kuidas sealt paistab kätte sadam ja rand ja vastassaare roheline metsaviirg. Päriselt ei ole ma kunagi selles majas olnud.
Aga kodus oli kõik endistviisi, kui jõudsime- pliidi all tuli, pliidi peal midagi head poti sees podisemas, ema ja isa tulevad esikusse vastu ja kallistavad...Nii hea tunne on alati Hiiumaa- koju tulla, nagu oleks päriselt koju jõudnud. Ja siis, muidugi, see suur köögilaud kutsuvalt ootamas juba- tulge, tulge, ma teid enam siit ära ei lase! Sest, kujutad sa ette, selle laua ümber käib kogu põhiline elu: kõikse tähtsamad ja ka salajasemad jutud saavad selle taga räägitud. Ma mõnikord olen mõelnud, et sellel laual on justnagu magnet sees, mis sind kinni hoiab, kui korra juba maha istunud oled selle äärde. Sest see ei saa ju ometigi olla niisama, et hommikusööki seal süües võib see sujuvalt lõunasöögiks üle minna ja siis järsku avastad, et aeg on juba õhtusse veerenud. Aga laua tagant ikka ei ole minema saanud. Kui sa mulle kunagi sinna Hiiumaale külla juhtud tulema, siis sa näed ise ka, et ma räägin õigust!
Jõuluõhtuks olid teised juba kõik asjad valmis teinud. Eks me laua katmisel saime ikka abiks olla. Kuidagi imelikult kõlas, kui ema ütles, et tuleb koht leida 18-nele inimesele. Täitsa uskumatu, aga täpselt nii palju meid seal oligi. Ja mõtle, meie perest on ju viis tükki väljamaal. Noh, need, kes tulla ei saanud.
Ja muidugi oli mul mõnus jõuluõhtu! Täpselt selline nagu igaüks sooviks endale- nende keskel, kes kallid on ja kellest sa hoolid. Ja kes sinust hoolivad. Midagi muud ei olekski osanud sellel hetkel soovida! Ma tundsin taas, kui vähe on vaja, et õnnelik olla.
Ma loodan, et ka sina said tunda seda tunnet, et hinges on rahu. Sest tead, see ongi kõige olulisem- hingerahu. Mina leidsin selle üles ja tahan seda hoida.
Soovin sulle head vana aasta lõppu, sest ma tean, et me sel aastal sinuga enam ei kohtu. Ole hoitud, armas sõber!
Kallistab Kaie
