Sügisest...

Mulle on alati sügis meeldinud. Ja kuigi ma alati naudin kevade tulekut ja suves olemist, ei saa need sügisele vastu. Sügises on miski kummaline rahu, mida suves ei ole. Suved peavadki olema pöörased, kiired, täis igasuguseid ootamatusi ja elamusi. Et siis sügise saabudes maha rahuneda. Ja siis tõdedki mõnel udusel hommikul, et enam ei olegi kahju lükata seda punast aknakest seinakalendril üha edasi ja edasi.

Ja oi, mis imelisi asju nüüd looduses toimub! Kõik muutub nii kiiresti: roheline värv muutub kirjuks ja mõne aja pärast jääb alles vaid hall.
Meie aed on samuti muutunud. Toomingapuu, mis aiaosa poolitab, on juba raagus, tänu tugevatele tuultele. Nüüd paistavad aknast kätte aia tagaosas asuvad kasvuhoone ja saun. Meie väikse tuuleveski nelja ilmakaare poole suunatud tiivad teevad sügistuultes järjest kiiremaid ringe. Ka see paistab teise korruse aknast ära.
Aga muru on täis kollaseid langenuid lehti ning paekividest jalgrada ääristavad viinapuult mahapudenenud suured kirjud lehed. Lilleamplid on kuuri alla järgmist kevadet ootama pandud, kuid maja ees trepi kõrval õitsevad endiselt veripunased rododendronid ja valged kirikakrad.
Täitsa uskumatuna võib ju tunduda, aga me siiamaani saame veel tomateid oma kasvuhoonest! Jah, need küll ei ole enam sellised suured ja mahlased, aga ikkagi omad.
 

Meie kahe-aastane viinapuu

 Selle aasta sügis tõi meie perre spordipisiku. Või, tegelikult, see suur sportimise trend on meil vallutanud kogu küla. Naistel on kaks korda nädalas ringtreening, mehed käivad samapalju jõusaalis. Meie väike Merlin harrastab usinalt iluvõimlemist ning viskab spagaate nagu oleks eluaeg sellega tegelenud. Vahetult enne jõule on neil päris esimene ametlik esinemine. Jan- Erik, temal on endiselt oma batuuditrikid ja tõukeratta trikid, mille sõnavaras ma eriti kehva olen ja ei saa suurt midagi aru, kui ta midagi uut jälle näitab mulle. Ping- pongi käib ka endiselt pärast kooli mängimas.
Ja kui mõnus on see tunne pärast ühist sportimist! Nagu oleks midagi suurt koos ära teinud!
Päris tihti on meil nüüd ka ühised filmiõhtud. Ja niimoodi on hea koos istuda.


Jah, mulle see sügis kuidagi on kohe meeltmööda. Pimedad õhtud, küünlapõletamised ja tuli kaminas. Varsti hakkavad näpud kudumisvarraste järele sügelema ja siis ma tean, et ma suurt millegi muuga oma õhtuid ei veedagi. Esmalt pean aga läbi lugema raamatuvirna, mis raamatukogust võetud sai.
Aga nii palju on aega ja üldsegi ei ole nukrust selles, et ilmad muutuvad külmemaks ja et loodus ennast talveks vaikselt valmis sätib.
Räägitakse, et novembri alguses pidi lumi maha tulema. See pole üldsegi vara- igal aastal on umbes sel ajal lumi maha tulnud. Ainult, et inimesed kipuvad seda iga kord ära unustama. Ei teagi, miks, aga sel aastal ma ootan talve. Ja lund. Ja läbipääsmatuid teid.

Ahjaa, üks hästi oluline asi veel- meie peres on nüüd viis liiget! Septembri alguses võtsime me triibulise kiisu, kelle nimeks sai Eliise. Lapsed on temast nii vaimustuses ja mis seal salata, eks me isegi, kui ta nii mõnusasti sulle telekat vaadates sülle magama poeb...


Eliise ehk Liisu