Tere, mu armas sõber!
Jah, ma tean ,et just juhtusime rääkima paar päeva tagasi, aga ma ei saa teisiti- ma pean sulle lihtsalt kirjutama ja rääkima, kuidas mul selle aasta jõulud läksid.
Ma hakkasin jõuluõhtut ootama sellest ajast saadik, kui ma olin teinud otsuse sõita Hiiumaa koju ja seal pühad pidada. Teadsin küll, et saame sõita vaid lühikeseks ajaks, aga ikkagi...Ei olnud ju nii mitu aastat seal käinud. Ma usun, et viimati oligi see seesama kord, kui kümnekuune Merlin tolleaasta jõulude ajal oma esimesed sammud seal tegi. Nüüd on Merlin juba varsti kuuene. Seda enam, et ka teised sõitsid sinna oma peredega ja see oleks olnud nagu päris jõulud, kus kõik meie pere lapsed oma peredega koos on. Noh, üks väljaarvata, muidugi.
Jõuluõhtu hommikul lahkusime kodunt väga vara. Pime oli ja terve küla magas alles. Ainult jõulutulede sära paistis osade majade akendest. Kohati tundus nagu sõidaksime otsekui muinasjutus: mõlemal pool teed kõrgusid lumised kuused ja nende vahel lookles valge tee. Ilus oli! Kui kell hakkas üheksa saama, hakkasid ka inimesed oma teeäärsetes kodudes üles ärkama. Mõelda vaid- meie olime juba ammu teel olnud.
Mäletad, ma rääkisin sulle, kui väga ma mere äärde minna tahan? Et ma ei oska ilma merd nägemata olla? Ja ma nii ootasin, et ma saaksin Hiiumaale jõudes kohe mere äärde. Aga ma ei osanud oodata seda pilti, mis mulle sadamas avanes- meri oli jääs. Jah, usud või mitte, aga meri on juba täiesti jääs ja paksu lumekihi all. Ma olin ikka pettunud küll ja otsustasin oma salakohta seekord mitte minna. Sest, tead, mina tahan ikka näha seda suurt ja põhjatut vett. Mitte valget jäätunud ääretut välja- lumist põldu võin ma igal ajal vaadata, kui tahtmist on. Ma siis mõtlesin ennast tagasi ühte ilusasse suvepäeva, kui ma jälle olin mere äärde tulnud, et oma mõtted korda saada. Sain ka, muidugi, nagu alati. Sest see lihtsalt mõjub mulle niimoodi- istud seal kiviklibusel liival ja lihtsalt vaatad vett. Iga laine, mis randa jõuab, toob endaga rahu kaasa. Lõpuks näed asju hoopiski selgemalt, paremini kuidagimoodi. Ja muidugi ei saanud ma mõtlemata jätta ka sellest maailma kõige ilusamast maanteest, mida mööda saab muuseumi juurest vanade majakate alla. See on kõige ilusama vaatega tee üldse, mida ma tean. Kogu maailmas, muide. Ja see valge kahekorruseline maja seal tee ääres...See on natuke kummaline, aga tead, ma olen unes näinud, kuidas ma seisan selle maja teise korruse tühjas toas akna all ja vaatan välja. Tean, kuidas sealt paistab kätte sadam ja rand ja vastassaare roheline metsaviirg. Päriselt ei ole ma kunagi selles majas olnud.
Aga kodus oli kõik endistviisi, kui jõudsime- pliidi all tuli, pliidi peal midagi head poti sees podisemas, ema ja isa tulevad esikusse vastu ja kallistavad...Nii hea tunne on alati Hiiumaa- koju tulla, nagu oleks päriselt koju jõudnud. Ja siis, muidugi, see suur köögilaud kutsuvalt ootamas juba- tulge, tulge, ma teid enam siit ära ei lase! Sest, kujutad sa ette, selle laua ümber käib kogu põhiline elu: kõikse tähtsamad ja ka salajasemad jutud saavad selle taga räägitud. Ma mõnikord olen mõelnud, et sellel laual on justnagu magnet sees, mis sind kinni hoiab, kui korra juba maha istunud oled selle äärde. Sest see ei saa ju ometigi olla niisama, et hommikusööki seal süües võib see sujuvalt lõunasöögiks üle minna ja siis järsku avastad, et aeg on juba õhtusse veerenud. Aga laua tagant ikka ei ole minema saanud. Kui sa mulle kunagi sinna Hiiumaale külla juhtud tulema, siis sa näed ise ka, et ma räägin õigust!
Jõuluõhtuks olid teised juba kõik asjad valmis teinud. Eks me laua katmisel saime ikka abiks olla. Kuidagi imelikult kõlas, kui ema ütles, et tuleb koht leida 18-nele inimesele. Täitsa uskumatu, aga täpselt nii palju meid seal oligi. Ja mõtle, meie perest on ju viis tükki väljamaal. Noh, need, kes tulla ei saanud.
Ja muidugi oli mul mõnus jõuluõhtu! Täpselt selline nagu igaüks sooviks endale- nende keskel, kes kallid on ja kellest sa hoolid. Ja kes sinust hoolivad. Midagi muud ei olekski osanud sellel hetkel soovida! Ma tundsin taas, kui vähe on vaja, et õnnelik olla.
Ma loodan, et ka sina said tunda seda tunnet, et hinges on rahu. Sest tead, see ongi kõige olulisem- hingerahu. Mina leidsin selle üles ja tahan seda hoida.
Soovin sulle head vana aasta lõppu, sest ma tean, et me sel aastal sinuga enam ei kohtu. Ole hoitud, armas sõber!
Kallistab Kaie
neljapäev, 27. detsember 2012
teisipäev, 20. november 2012
Vana võlg kaelast ära!
Üks võlg on jäänud suveajast- see minu nimekiri, mille järgi ma tahtsin oma suvesse põnevust tuua. Oleks kena ju siia järelpostitusena kirja panna, kuidas see kõik läks, mis tehtud ja mis tegemata jäi.
Sellel suvel ma soovisin veel:
1. Pidada üks šampanjaga piknik päikeseloojangul mere ääres koos kalli/ kallite inimestega.
Ootasin, mis ma ootasin ja hoidsin, mis ma hoidsin sealt Hiiumaalt Sõru poest ostetud roosat vahuveini selle ilusa pikniku jaoks, aga tegemata see jäigi! Aga ma sain "pikniku" merel, Kristi kaatril ja see oligi lahedam. Oli väga hea seltskond, mõnusa mulliga vahuvein ja mis põhiline- meri ümberringi ja loojak, millest ilusamat ma mäletangi vaid suurel merel tööl olles.
2. Minna reisile koos lastega ja seda väljaspoole Eestit (nähtavasti saab see Läti olema sel aastal).
Tehtud! Käisime Lätis Jurmala veepargis. Isegi mina, va veepõlgur, sõitsin kummilohvidega torudest alla ja ma ütlesin, et siiski on võimalik, et ka mulle veekeskuses võib meeldida!
3. Käia mõnel kaunil kontserdil ja lasta hingele pai teha. ( Jäääär tuleb Sõru sadamasse, pean võimalust kasutama).
Ei, sinna ma siiski ei jõudnud. Ilm oli nii nadi, et võttis igasuguse isu üldse üle ukseläve minna. Aga ma sain oma kontserdi ikkagi. Või, õigemini, teatrietenduse Draamateatris. Käisin oma tüdrukutega "Islandi kella" vaatamas. Sünge tükk, aga läks väga hinge! Samal õhtul otsustasime, et teeme ka ühe ühise spaa-külastuse koos teatrietendusega Tallinnast väljaspool. Nii me jõudsimegi novembrihakul Pärnusse ja ka see teatrikülastus oli väga mõnus. Nii, et väga lühikese aja tagant sain ma suisa kaks teatrikülastust- ma ei olnud enam ammu teatris käinud!
4. Lamada selg vastu murulappi ja vaadata augustikuist hilisõhtust tähistaevast.
Mmmmm....See oli üks suve ilusamaid hetki! Lamasin selili batuudi peal ja vaatasin taevasse. Miljonid tähed...Hele Linnutee kaarjalt üle taevalaotuse ümber maamuna nagu emakäsi embaks last. Siis vaatad ja tunned, kui pisike sa ise selle kosmose keskel oled. Nagu putukas.
Ma valisin meelega just selle õhtu, kui oli tähesadude aeg ja oi, kus neid siis sadas! Pikad tulejutid järgi ja ma muudkui mõtlesin soove ja siis veel uusi soove ja mul oli nii hea pärast olla, kui tuppa tagasi läksin.
5. Kihutada sikliga (soovitavalt kellegi seljataga ikka ja kõvasti kinni hoides, sest minust endast siklisõitjat ju ei ole) suvalisest kohast suvalisse kohta.
No selle sõiduga jäi nii nagu jäi- see jäi ära. Vahepeal ma isegi mõtlesin taas selle peale, et mul endiselt on alles see siklilubade tegemise soov. Et kui prooviks nüüd ära teha. Saaks ise sõita. Aga siis mulle tuli meelde, milline andetu rollerijuhtki ma olin ja sinna see soov taas hääbus. Ühte veidrat riistapuud sain ma aga ikkagi proovida- mind lubati korraks elektriauto rooli ja see sõit oli ka väga lahe! Tänud siinkohal lubajale ;)
6. Kirjutada kirjad oma kahele Rootsis elavale sõbrannale ja need posti panna, et nad teaksid, et olen nende peale mõelnud.
Oi, kuidas mulle meeldib kirjutada! Ja ma kirjutasingi. Ja ostsin ümbrikud ja postmargid ja saatsin kirjad teele. Ja ma tean, et need kirjad tõid saajatele rõõmu.
7. Osta omale üks hea tuju kleit, selline värviline ja rõõmus.
Olemas! Aga mitte värviline, lumivalge sootuks ja ma tunnen ennast selles kleidis väga hästi! Teeb tuju kohe heaks, muide.
8. Lõpuks ometigi saada järje peale laste pildialbumitega.
No nende albumitega on lood keerulised: pildid seisavad endiselt virnas raamaturiiulil ja ootavad oma aega. Aga ma ostsin uue albumi vähemalt, kuhu neid siis pimedatel talveõhtutel kleepida. Loodetavasti saan ikka enne järje peale, kui me jälle Merlini sünnipäeva tähistame :)
9. Endiselt lahti saada omaarust mulle mittesobivast kolmest liigsest kilost :D
Nali naljaks, aga need tõesti kadusid, kui ma vabatahtlikult otsustasin kuu aega promilliprii olla. See oli siis 09.09-10.10. Nii, et- karsklus elu normiks, ma ütlen teile, kes te tahate mõnest kilost lahti saada! (no ja eks peab tiba ennast liigutama ka.)
10. Kogeda midagi uut ja põnevat, kas siis inimeste, asjade või juhtumiste näol.
Nüüd, siin suures novembrihallis, võin ma öelda, et terve see suvi oli põnev seiklus ja nii palju kohtumisi inimestega minu minevikust ei ole mul ammu olnud. Hea suvi oli see, ausõna :) Ma ootan nüüd talve ja lund. Et suusatama minna. Ja nii uskumatuna, kui see ka ei kõla, ütlen ma ohates- tuleks see lumi ometigi rutem maha! Ja jääkski. No vähemalt 17.veebruarini.
Sellel suvel ma soovisin veel:
1. Pidada üks šampanjaga piknik päikeseloojangul mere ääres koos kalli/ kallite inimestega.
Ootasin, mis ma ootasin ja hoidsin, mis ma hoidsin sealt Hiiumaalt Sõru poest ostetud roosat vahuveini selle ilusa pikniku jaoks, aga tegemata see jäigi! Aga ma sain "pikniku" merel, Kristi kaatril ja see oligi lahedam. Oli väga hea seltskond, mõnusa mulliga vahuvein ja mis põhiline- meri ümberringi ja loojak, millest ilusamat ma mäletangi vaid suurel merel tööl olles.
2. Minna reisile koos lastega ja seda väljaspoole Eestit (nähtavasti saab see Läti olema sel aastal).
Tehtud! Käisime Lätis Jurmala veepargis. Isegi mina, va veepõlgur, sõitsin kummilohvidega torudest alla ja ma ütlesin, et siiski on võimalik, et ka mulle veekeskuses võib meeldida!
3. Käia mõnel kaunil kontserdil ja lasta hingele pai teha. ( Jäääär tuleb Sõru sadamasse, pean võimalust kasutama).
Ei, sinna ma siiski ei jõudnud. Ilm oli nii nadi, et võttis igasuguse isu üldse üle ukseläve minna. Aga ma sain oma kontserdi ikkagi. Või, õigemini, teatrietenduse Draamateatris. Käisin oma tüdrukutega "Islandi kella" vaatamas. Sünge tükk, aga läks väga hinge! Samal õhtul otsustasime, et teeme ka ühe ühise spaa-külastuse koos teatrietendusega Tallinnast väljaspool. Nii me jõudsimegi novembrihakul Pärnusse ja ka see teatrikülastus oli väga mõnus. Nii, et väga lühikese aja tagant sain ma suisa kaks teatrikülastust- ma ei olnud enam ammu teatris käinud!
4. Lamada selg vastu murulappi ja vaadata augustikuist hilisõhtust tähistaevast.
Mmmmm....See oli üks suve ilusamaid hetki! Lamasin selili batuudi peal ja vaatasin taevasse. Miljonid tähed...Hele Linnutee kaarjalt üle taevalaotuse ümber maamuna nagu emakäsi embaks last. Siis vaatad ja tunned, kui pisike sa ise selle kosmose keskel oled. Nagu putukas.
Ma valisin meelega just selle õhtu, kui oli tähesadude aeg ja oi, kus neid siis sadas! Pikad tulejutid järgi ja ma muudkui mõtlesin soove ja siis veel uusi soove ja mul oli nii hea pärast olla, kui tuppa tagasi läksin.
5. Kihutada sikliga (soovitavalt kellegi seljataga ikka ja kõvasti kinni hoides, sest minust endast siklisõitjat ju ei ole) suvalisest kohast suvalisse kohta.
No selle sõiduga jäi nii nagu jäi- see jäi ära. Vahepeal ma isegi mõtlesin taas selle peale, et mul endiselt on alles see siklilubade tegemise soov. Et kui prooviks nüüd ära teha. Saaks ise sõita. Aga siis mulle tuli meelde, milline andetu rollerijuhtki ma olin ja sinna see soov taas hääbus. Ühte veidrat riistapuud sain ma aga ikkagi proovida- mind lubati korraks elektriauto rooli ja see sõit oli ka väga lahe! Tänud siinkohal lubajale ;)
6. Kirjutada kirjad oma kahele Rootsis elavale sõbrannale ja need posti panna, et nad teaksid, et olen nende peale mõelnud.
Oi, kuidas mulle meeldib kirjutada! Ja ma kirjutasingi. Ja ostsin ümbrikud ja postmargid ja saatsin kirjad teele. Ja ma tean, et need kirjad tõid saajatele rõõmu.
7. Osta omale üks hea tuju kleit, selline värviline ja rõõmus.
Olemas! Aga mitte värviline, lumivalge sootuks ja ma tunnen ennast selles kleidis väga hästi! Teeb tuju kohe heaks, muide.
8. Lõpuks ometigi saada järje peale laste pildialbumitega.
No nende albumitega on lood keerulised: pildid seisavad endiselt virnas raamaturiiulil ja ootavad oma aega. Aga ma ostsin uue albumi vähemalt, kuhu neid siis pimedatel talveõhtutel kleepida. Loodetavasti saan ikka enne järje peale, kui me jälle Merlini sünnipäeva tähistame :)
9. Endiselt lahti saada omaarust mulle mittesobivast kolmest liigsest kilost :D
Nali naljaks, aga need tõesti kadusid, kui ma vabatahtlikult otsustasin kuu aega promilliprii olla. See oli siis 09.09-10.10. Nii, et- karsklus elu normiks, ma ütlen teile, kes te tahate mõnest kilost lahti saada! (no ja eks peab tiba ennast liigutama ka.)
10. Kogeda midagi uut ja põnevat, kas siis inimeste, asjade või juhtumiste näol.
Nüüd, siin suures novembrihallis, võin ma öelda, et terve see suvi oli põnev seiklus ja nii palju kohtumisi inimestega minu minevikust ei ole mul ammu olnud. Hea suvi oli see, ausõna :) Ma ootan nüüd talve ja lund. Et suusatama minna. Ja nii uskumatuna, kui see ka ei kõla, ütlen ma ohates- tuleks see lumi ometigi rutem maha! Ja jääkski. No vähemalt 17.veebruarini.
neljapäev, 4. oktoober 2012
Möödunud suvest. Pilte ja natuke juttu ka!
Ja suvekuudel juunis, juulis,
sai puhatud ja mindud pruuniks.
Veel suve helinast ja lustist
kõik päevad kõlasid augustis...
sai puhatud ja mindud pruuniks.
Veel suve helinast ja lustist
kõik päevad kõlasid augustis...
Oktoober käes ja suur sügis õues. Lehesadu, vihmad, tuulised päevad ja ööd. Kamin köeb pea igal õhtul nüüd ja see on see meeldiv osa. Päevad lühenevad hirmsa kiirusega ja puud jäävad sama kiiresti üha paljamaks ja paljamaks. Meil paistab maantee juba toaaknast kätte- toomingas on puhta raagus, kuid vapper metsviinapuu varjab endiselt oma suurte lehtedega terrassipiirdest üle roninuna tee poolt vaadet elutuppa. Uskumatu saagi andis seesama kolmeaastane viinapuu meile sel sügisel! Näe, niimoodi:
 |
| Esimene korje 2012 |
 |
| Mere ääres käisime pea iga päev Hiiumaal |
 |
| Nii mõnigi liivaloss jäi meist sinna maha |
 |
| Kerli ja minu põnnid Sääretirbis Kassaris |
 |
| Mu üks lemmikpilte Jan-Erikust ja Miast |
 |
| Ja pilt, mis mulle ka nii väga meeldib- onju armas? Kerli ja Shauna |
 |
| Ja pannkoogipidu oli samuti lastel. |
 |
| Mängida sai ka koos palju ja erinevaid mänge |
Või siis need minu suvised Eesti- reisid koos tüdrukutega, kellega Reisieksperdis koos töötasime. Ka see on traditsioon, mis igal aastal kordub, kuid igal suvel kordumatuid hetki ellu toob. Sel suvel sai meid näha Järvakandis, Toril, Reiul, Tahkurannas, Häädemeestel...Reis lõppes kolmele viiest naisest Tallinna Autobussijaamas, kus me siis kõik Hiiumaa õhtust bussi ootasime. Mina ootasin Kerlit ja tema lapsi, Kätlin ootas oma ema ja oma poega ja Maria tuli vastu oma tütrele. Ja kõik olid sattunud ühe ja sama bussi peale. See oli üks äraütlemata mõnus lõpp sellele lahedale reisile. Sest seda see oli, nagu ikka meil kipub olema. Näe, niimoodi:
 |
| Elutarkused Järvakandi klaasikoja seinal: Puhka välja väsimus, tõuse siis, kui jõud on uus! |
 |
| Tori Põrgus |
 |
| Nagu muhulane kunagi ütles:Inimeses peab köik kaunis olema! |
 |
| Tolkuse rabas sai käidud |
 |
| Sai nautida Eestimaa suvist rohelust... |
 |
| Ja unistava pilguga merele vaadatud |
 |
| Kätliniga Tallinna Bussijaamas. No on rõõmsad tüdrukud!!! |
Sellest kõige- kõige toredamast nädalavahetusest Saaremaal ma juba olen rääkinud ja pilte ma seal ise ei teinud, need jäid Kristi mobiili oma aega meenutama. Ja parimad hetked ei jäänud seal nii või teisiti pildi peale. Need on lihtsalt meeles :)
Ja siis jäi üks reis veel suveaega. Toimus küll septembri alguses, aga kalendri järgi ei olnud veel sügis alanud. Sõitsime koos sõbra Taunoga Rootsi päälinna Stockholmi, aga seda siis läbi Riia linna. Me käime tihti koos Rootsi kruiisidel ja seekord mõtlesime, et miks mitte minna ja vaadata üle need vanad head töökaaslased, kes endiselt seda Riia- Stockholmi liini pidi merd sõuavad. Esteks mõtlesime, et läheme kaeme nemad üle, aga siis tuli sootuks välja, et käisime ennast neile seal näitamas :) Olime suured vaatamisväärsused ja meid koheldi ülimalt hästi. Sõitsime nagu kuninga kassid Riiast Stockholmi poole. Taas väga soojad mälestused jäävad meelde sellest reisist. Paar pilti siia, et sai ära käidud. Näe, niimoodi:
 |
| Tauno arvates maailma kõige koledama betoonsillaga pilt Daugava ääres |
 |
| Captain- sviidis. Mul oli samasugune, ainult ukse peale kirjutet President |
 |
| Unustatud jaam- Värtan. Seal rongid enam ei sõida. Jalutuskäigul Frihamnen-Värtahamnen |
 |
| See on tõeline turistikas-mul sellist polnudki veel :P Stockholmis, taamal need kuldsed Tre Kronor |
 |
Ja Baltic Queeni pardal kinkis inglasest karikaturist Guy Carter meile oma visiooni meist. Kas pole mitte sarnased?
|
Ja siis veel selline suhteliselt kummaline asi sel suvel, et ma ostsin omale suusad ja suusasaapad! Ja, tõesti, seda ma pole eluseeski varem teinud, et suisel ajal suusad minu elamisse kolivad :D
Mõnus, mõnus oli see suvi! Mis sest, et nii soe ei olnudki, kui ootasin- mul on palju sooje mälestusi, mida endaga edaspidi kaasas kanda. Üks neist on ka see pühapäeva hilisõhtu, kui Kerli Hiiumaalt tagasi tuli ja mina just oma Eesti reisult naasesin ja me meie saunas poole ööni koos naabritega istusime ja juttu rääkisime, veini jõime ja hääd- paremat sõime:
kolmapäev, 19. september 2012
...Ei sellest küll maailmas paremat leidu, kui...
...Saaremaa heinamaad juunikuu öös...
No- leidub, eks. Näiteks, kasvõi, augustiööd seal sumedal Saaremaal. Ja ma tean, millest ma räägin :)
Tegelikult oli see niimoodi, et suvehakul sai ühele tütarlapsele, kellega ma kümneid aastaid tagasi vanal heal Estline´i ajal ühel parvlaeval koos merd sõitsin, lubatud, et tulen kaen tema eluolu seal Saaremaal üle. (lubatud sai, muidugi, kohe, aga tegudeni jõudsime suht hilja).
Mõtlesin seda aega, kui mul endal puhkus on ja ma olen Hiiumaal ja nii lihtne on sealt ühe saare pealt teisele sõita...Nojah. Aeg Hiiumaal läks nii kähku, et ma enam ei saanudki aru, kui pidi juba kohvri jälle kojuminekuks kokku pakkima. Nii see lähebki, mõtlesin. Et lubad ja ütled ja siis- ei jõua lihtsalt! Nagu tavaliselt, eksju!
Aga siis ühel nädalavahetusel jäin ma oma vabade tööpäevadega täiesti üksi koos lastega koju. Muidugi ma pidin kasutama seda hetke, et võtsin kätte ja sõitsingi Saaremaale! Kristit, kes meid seal ootas, sai eelnevalt paar päeva ette ka teavitatud. Et tuleme. Ja elu on näidanud, et saarlastega on lihtne asju ajada: piisas vaid telefonikõnest ja kohtumine oligi kokku lepitud!
Kohver autosse, Merlin ka ja sõit võiski sellel reedesel ennelõunasel tunnil alata. Saaremaale oodati meid laupäeva pärastlõunal ja nii me otsustasimegi olla reedese päeva ja õhtu Muhus Janeli ema juures, kes seal hetkel puhkust veetmas oli.
Sõit läks meil kenasti, jõudsime sadamasse just parajasti praami väljumise ajaks ning pikka ootamisesaba ka ei olnud. Enne veel, kui Simisti külla Kuivastu sadamast pöörasime, otsustasime ära käia Liiva poes ja osta kaasa midagi head-paremat. Seal kohtasime veel tädi Lead ka ja temaga oli hea vestelda- kutsus meid küll õhtul külla, aga me siis ei jõudnudki lõpuks sinna seekord.
Muhu majas ei olnudki ma peale vanaisa lahkumist käinud. Hetkel elab seal Janeli vend ja nii on juhtunud, et maja päris tühjana seisnud ei olegi. Palju on seal muutunud- uued aiad maja ümber, triibuliseks võõbatud madal kõrvalhoone, kus asuvad kuur ja saun, uus uhke palkidest lauaga grillinurk seal suure puu all, kus vanaisal kanaaed kunagi oli...Ammugi tarbetuks muutunud puukuur on maha lammutatud ja annab aiatagusest nüüd ilusa väljavaate ümbritsevatele põldudele. Ja toas, seal ei ole enam seda lõhna, mis seal siis oli, kui vanad veel elasid. See spetsiifiline lõhn, mis, tegelikult, kõige meeldivam ei olnudki.
Vanaema, ema ja tütreke- istume õues pingil ja räägime juttu. Sööme õunu. Naerame. Naudime vaikust ja rahu, mis siin, Muhu saarel, alati on. Kellaajast ei ole asja- lihtsalt nii hea on niisama olla. Merlin ajab taga külakassi, kes ennast kodukassiks pakkumas siin tihtipeale käib. Tüütu loom, tahab sülle pugeda ja ei hooli ka pidevast hurjutamisest. Pikapeale hakkab meil siiski jahe ja me läheme tuppa. Ja toas ootab meid pliidisoe köök, kus endiselt lillemustrise vaktstuga laud akna all seisab, vana külmkapp nurgas vaikselt suriseb ja kollane plekist pesukauss kapi peal kätepesijaid ootab. Ma istun oma lemmikkohta köögilaua otsas ja vaatan välja. See vaade on mulle alati meelt mööda olnud: põllud, taamal kadakateviirg, mis nüüdsel ajal juba vaadet merele varjab ja see avarus...Hetkel on mõlemad köögiakna pooled avatud ja niimoodi sinna istuma võikski jääda. Ja ma kirjutaksin seal, palju ja kogu aeg. Selline hea koht on see! Näed siis, ei peagi maailma otsa sõitma, et päris oma kohta ära tunda.
Järgmisel hommikul paistab päike ja ilm on suviselt soe. Täna me oleme otsustanud mõlemad Merliniga valgeid pikki kleite kanda ja see, et ilm ka seda soosib, teeb meele rõõmsaks!
Meil Saaremaale kiiret ei ole, sest Kristile oleme lubanud kohal olla mitte enne kui kella kahe ajal päeval. Ja kuna saarlane mulle ütleb, et hilinemine on ebaviisakas, aga külaliste varem saabumine suisa lubamatu, siis lähemegi Merliniga Nautse küla jaanalinnufarmi vaatama. Temaga ei olegi seal veel käinud. Nii me siis kuulame põnevat juttu jaanalindudest, nandudest, emudest ja sebrast, kes alles maikuus nende loomaaeda sisse kolis. Pärast külastuse lõppu oli Merlin ka nii palju julgust kogunud, et läks ja sirutas peopesa maisiteradega välja ja söötis jaanalinde.
Enne Väina tammi ületamist räägin veel Kristiga telefonis juttu. Tuleb välja, et ta on meile terve pärastlõuna kenasti ära organiseerinud ja meid ootab ees Abruka saar ja piknik seal saarel. Ma olen veidi kahtlev selles kõiges, sest mul on valge kleit seljas ja mõnda paati sellega ronida...Ma ei tea, ühesõnaga. Kuigi Kristi ütleb, et see paat pole miski must ega midagi, läheme Merliniga ikkagi Kuressaare ääres asuvasse kaubanduskeskusesse ja ostame mõlemad omale natuke soojemad ja mugavamad riided kaasa. (ega ei osanud ju mõeldagi mingisuguse saareretke peale kodust lahkudes).
Tee Nasva külla leiame me kergesti kätte. Kristi kodu teeotsast sõidame esteks küll mööda, sest ma lihtsalt ei reageeri piisavalt kiiresti sellele paadile tee ääres, mis teatab, et oleme õiges kohas.
Kui Kristi koduõuele sisse sõidame, jookseb üks linalakk väikemees meile vastu, viipab auto seisma ja ütleb veel enne, kui ma uksegi lahti olen teinud- Tule nüüd, emme teeb sulle seal majas elamist korda. No kas pole vahva vastuvõtt!?! Väiksel poisil, kelle nimeks Otto, on suured- suured sinised silmad ja täpselt Kristi naeratus. Ja siis tuleb Iris, viieaastane peretütar ja on täpselt samasugune- valged juuksed ja sinised suured silmad. Autost välja tulles ma juba näengi Kristit- ikka endiselt samasugune pikk, sale, ilus...Need lapsed, mis meil on, on meile vaid kasuks tulnud, ütleme kui ühest suust. Nii tore on ikka jälle näha, pärast kõiki neid aastaid! Iris ja Otto tirivad häbeliku Merlini ka autost välja ja nii me viimegi oma asjad päris oma majja, mis Kristi meile valmis sättinud on. Kristil, nimelt, on majutusasutus ja ma kindlasti soovitan selle kohta rohkem uurida siit: www.emalendur.ee See maja, mis meile ööbimiseks sai, see oli siis suur ja avar, mitmetoaline ja kahekordne freespalgist elamu. Murukatusega, muide. Ja ma lubasin pärast majutuse eest muru ka katuselt ära niita, aga noh, see siis jäi tegemata sel korral. See maja oli üle pika aja üks selline maja, mis mullegi hingelähedane on. Ja me mõlemad Merliniga puhkasime seal nii- nii hästi välja!
Lapsed leiavad ruttu ühise keele ja trallitavad rõõmsalt mänguväljakul. No Kristi laste puhul polegi midagi imestada- nad mõlemad on väga julged, seltskondlikud ja nakatavad oma elurõõmuga kõiki. Meie läksime toidumoona kaasa pakkima ja seda kraami sai palju: võileivad, snäksid, kurgid, tomatid, grillimiseks liha, vorstid ja vahukommid lastele...Siis veel kihisevad joogid naistele ja õlled meestele.
Kella nelja ajal olime Roomassaare sadamas ja parkisime minu auto sinna, et sellele järgmisel hommikul järgi tulla. Sest Abrukalt pidime me õhtul otse Nasva sadamasse randuma. Läksime siis nende paati otsima...Ikka pelgasin ka natuke, aga sellist alust, millega me merele läksime, poleks ma uneski osanud ette kujutada. Selline see "tagasihoidlik paat, kuhu ka valge kleidiga minna saab", oligi-
Meiega olid kaasa kutsutud ka Kristi ja tema abikaasa sõber koos oma lapseootel naise ja väikse pojaga. Kah väga toredad inimesed! Ja nii me siis sinna Abrukale sõitma hakkasimegi. Uhke oli see sõit! Ja kiire- vahepeal olevat koguni 22 sõlme see "paat" välja võtnud. Mina nautisin, igatahes, täiega kogu seda olemist!
Abruka saare paadisillal oli meile vastu tulnud majaperemees, kelle juurde meid kutsutud oli. Istusime aga villise taga olevasse järelkärusse, kus ilusasti pingid sisse ehitatud ja sõitsime mööda saart veidi ringi. Tuli välja, et ka seesama peremees peab jaanalinde ja me saime taas jaanalindusid näha, katsuda ja toita.
Hakkab vihma sadama ja me suundume üheskoos katusega suurde grillikotta. Sätime ennast mõnusalt istuma ja teeme salati valmis. Lapsed jooksevad vihma käes ja on õnnelikud. Grillikoja katuseräästaist tilgub vihmapiisku ja pingil istudes on täpselt sellisel kõrgusel olemine, et näed taamal paistvat merd. No ma, tõesti, ei tahakski hetkel mitte kusagil mujal olla, ausõna! Ajame juttu, lobiseme, lõigume salatit ja joome mõnusalt kihisevat külma proseccot. Kui sadu järgi jääb, läheme lastega kiikuma: suure puu laialdase võra külge on kinnitatud hiigelköis, mõne hiigellaeva kinnitusots, ma arvan ja sellega saab vahvalt kiikuda! Istud muudkui aga selle sõlme peale ja siis kiigud ringiratast, sest täpselt nii suure hooga seal kiikuma peabki. Natuke kurb on mul ka, et kleit seljas on- oleks isegi tahtnud seda vuhisevat tunnet tunda!
Me sööme ja räägime ja arutame elust ja olust. Kristiga on nii lihtne, nagu ikka mõne inimesega on- selline tunne, et alles eile sai öeldud headaega. Meenutame ja räägime inimestest, kellega koos sai kunagi oldud. Aeg läheb nii märkamatult! Me hakkame alles kaheksa ajal tagasi sõitma. Ja see oli hea mõte, sest kui meie paadi ninaots Nasva sadama poole pöörab, näeme me võrratut päikeseloojangut. Me, sõna otseses mõttes, seilame päikeseloojangusse, vahuveini klaasid käes :) Ma kirun ennast, ma ei tea juba mitmendat korda, et oma fotoka koju jätsin...Kuigi, jah, eks päris tihti olegi nii, et parimad mälestused ei jäägi pildile siin elus, onju!
Ega me Kristi juures kohe magama ei saanud ju minna! Lastele panime filmi ja Iris organiseeris seal muid mänge, meie aga istusime köögilaua taha ja rääkisime vist kogu maailma asjad ära. Veinikapp tühjenes ka omasoodu, aga sellest polnud ju lugu! Mõnikord kohe tunned, et niimoodi ongi vaja olla. Ja, noh, lõpuks me ju läksime ikkagi magama ka- päev oli nii elamusterohke, et Kristi sai põrandale magama jäänud Merlini meie majja voodisse tõsta.
Ja siis oli pühapäev. Pärast tublit hommikusööki viis Kristi meid Roomassaare sadamasse auto juurde ja meie Merliniga otsustasime enne kojuminekut veel natukene Kuressaares ringi vaadata. Kiiret ei olnud meil ju kusagile!
Pühapäev mõnusalt vaikselt kulgevas Kuressaares oli parim lõpp kogu sellele reisile. Istusime Merliniga linnuse ääres õdusas 20-ndate stiilis romantilises kohvikus ja vaatasime vallikraavis sõitvaid paate. Mina jõin piimavahuga kohvi ja tema sõi jäätist. Nii hea oli niisama istuda ja teada, et aeg ei ole üldsegi oluline. Oluline oli vaid see hetk, see niisama olemise hetk. Ja ma mõtlen ikka ja jälle, kui väärt oli see plaan siia Kristi juurde külla sõita. Mu suve parim nädalavahetus!
No- leidub, eks. Näiteks, kasvõi, augustiööd seal sumedal Saaremaal. Ja ma tean, millest ma räägin :)
Tegelikult oli see niimoodi, et suvehakul sai ühele tütarlapsele, kellega ma kümneid aastaid tagasi vanal heal Estline´i ajal ühel parvlaeval koos merd sõitsin, lubatud, et tulen kaen tema eluolu seal Saaremaal üle. (lubatud sai, muidugi, kohe, aga tegudeni jõudsime suht hilja).
Mõtlesin seda aega, kui mul endal puhkus on ja ma olen Hiiumaal ja nii lihtne on sealt ühe saare pealt teisele sõita...Nojah. Aeg Hiiumaal läks nii kähku, et ma enam ei saanudki aru, kui pidi juba kohvri jälle kojuminekuks kokku pakkima. Nii see lähebki, mõtlesin. Et lubad ja ütled ja siis- ei jõua lihtsalt! Nagu tavaliselt, eksju!
Aga siis ühel nädalavahetusel jäin ma oma vabade tööpäevadega täiesti üksi koos lastega koju. Muidugi ma pidin kasutama seda hetke, et võtsin kätte ja sõitsingi Saaremaale! Kristit, kes meid seal ootas, sai eelnevalt paar päeva ette ka teavitatud. Et tuleme. Ja elu on näidanud, et saarlastega on lihtne asju ajada: piisas vaid telefonikõnest ja kohtumine oligi kokku lepitud!
Kohver autosse, Merlin ka ja sõit võiski sellel reedesel ennelõunasel tunnil alata. Saaremaale oodati meid laupäeva pärastlõunal ja nii me otsustasimegi olla reedese päeva ja õhtu Muhus Janeli ema juures, kes seal hetkel puhkust veetmas oli.
Sõit läks meil kenasti, jõudsime sadamasse just parajasti praami väljumise ajaks ning pikka ootamisesaba ka ei olnud. Enne veel, kui Simisti külla Kuivastu sadamast pöörasime, otsustasime ära käia Liiva poes ja osta kaasa midagi head-paremat. Seal kohtasime veel tädi Lead ka ja temaga oli hea vestelda- kutsus meid küll õhtul külla, aga me siis ei jõudnudki lõpuks sinna seekord.
Muhu majas ei olnudki ma peale vanaisa lahkumist käinud. Hetkel elab seal Janeli vend ja nii on juhtunud, et maja päris tühjana seisnud ei olegi. Palju on seal muutunud- uued aiad maja ümber, triibuliseks võõbatud madal kõrvalhoone, kus asuvad kuur ja saun, uus uhke palkidest lauaga grillinurk seal suure puu all, kus vanaisal kanaaed kunagi oli...Ammugi tarbetuks muutunud puukuur on maha lammutatud ja annab aiatagusest nüüd ilusa väljavaate ümbritsevatele põldudele. Ja toas, seal ei ole enam seda lõhna, mis seal siis oli, kui vanad veel elasid. See spetsiifiline lõhn, mis, tegelikult, kõige meeldivam ei olnudki.
Vanaema, ema ja tütreke- istume õues pingil ja räägime juttu. Sööme õunu. Naerame. Naudime vaikust ja rahu, mis siin, Muhu saarel, alati on. Kellaajast ei ole asja- lihtsalt nii hea on niisama olla. Merlin ajab taga külakassi, kes ennast kodukassiks pakkumas siin tihtipeale käib. Tüütu loom, tahab sülle pugeda ja ei hooli ka pidevast hurjutamisest. Pikapeale hakkab meil siiski jahe ja me läheme tuppa. Ja toas ootab meid pliidisoe köök, kus endiselt lillemustrise vaktstuga laud akna all seisab, vana külmkapp nurgas vaikselt suriseb ja kollane plekist pesukauss kapi peal kätepesijaid ootab. Ma istun oma lemmikkohta köögilaua otsas ja vaatan välja. See vaade on mulle alati meelt mööda olnud: põllud, taamal kadakateviirg, mis nüüdsel ajal juba vaadet merele varjab ja see avarus...Hetkel on mõlemad köögiakna pooled avatud ja niimoodi sinna istuma võikski jääda. Ja ma kirjutaksin seal, palju ja kogu aeg. Selline hea koht on see! Näed siis, ei peagi maailma otsa sõitma, et päris oma kohta ära tunda.
Järgmisel hommikul paistab päike ja ilm on suviselt soe. Täna me oleme otsustanud mõlemad Merliniga valgeid pikki kleite kanda ja see, et ilm ka seda soosib, teeb meele rõõmsaks!
Meil Saaremaale kiiret ei ole, sest Kristile oleme lubanud kohal olla mitte enne kui kella kahe ajal päeval. Ja kuna saarlane mulle ütleb, et hilinemine on ebaviisakas, aga külaliste varem saabumine suisa lubamatu, siis lähemegi Merliniga Nautse küla jaanalinnufarmi vaatama. Temaga ei olegi seal veel käinud. Nii me siis kuulame põnevat juttu jaanalindudest, nandudest, emudest ja sebrast, kes alles maikuus nende loomaaeda sisse kolis. Pärast külastuse lõppu oli Merlin ka nii palju julgust kogunud, et läks ja sirutas peopesa maisiteradega välja ja söötis jaanalinde.
Enne Väina tammi ületamist räägin veel Kristiga telefonis juttu. Tuleb välja, et ta on meile terve pärastlõuna kenasti ära organiseerinud ja meid ootab ees Abruka saar ja piknik seal saarel. Ma olen veidi kahtlev selles kõiges, sest mul on valge kleit seljas ja mõnda paati sellega ronida...Ma ei tea, ühesõnaga. Kuigi Kristi ütleb, et see paat pole miski must ega midagi, läheme Merliniga ikkagi Kuressaare ääres asuvasse kaubanduskeskusesse ja ostame mõlemad omale natuke soojemad ja mugavamad riided kaasa. (ega ei osanud ju mõeldagi mingisuguse saareretke peale kodust lahkudes).
Tee Nasva külla leiame me kergesti kätte. Kristi kodu teeotsast sõidame esteks küll mööda, sest ma lihtsalt ei reageeri piisavalt kiiresti sellele paadile tee ääres, mis teatab, et oleme õiges kohas.
Kui Kristi koduõuele sisse sõidame, jookseb üks linalakk väikemees meile vastu, viipab auto seisma ja ütleb veel enne, kui ma uksegi lahti olen teinud- Tule nüüd, emme teeb sulle seal majas elamist korda. No kas pole vahva vastuvõtt!?! Väiksel poisil, kelle nimeks Otto, on suured- suured sinised silmad ja täpselt Kristi naeratus. Ja siis tuleb Iris, viieaastane peretütar ja on täpselt samasugune- valged juuksed ja sinised suured silmad. Autost välja tulles ma juba näengi Kristit- ikka endiselt samasugune pikk, sale, ilus...Need lapsed, mis meil on, on meile vaid kasuks tulnud, ütleme kui ühest suust. Nii tore on ikka jälle näha, pärast kõiki neid aastaid! Iris ja Otto tirivad häbeliku Merlini ka autost välja ja nii me viimegi oma asjad päris oma majja, mis Kristi meile valmis sättinud on. Kristil, nimelt, on majutusasutus ja ma kindlasti soovitan selle kohta rohkem uurida siit: www.emalendur.ee See maja, mis meile ööbimiseks sai, see oli siis suur ja avar, mitmetoaline ja kahekordne freespalgist elamu. Murukatusega, muide. Ja ma lubasin pärast majutuse eest muru ka katuselt ära niita, aga noh, see siis jäi tegemata sel korral. See maja oli üle pika aja üks selline maja, mis mullegi hingelähedane on. Ja me mõlemad Merliniga puhkasime seal nii- nii hästi välja!
 |
| Meie maja Kristi juures. (pilt:Kristi erakogu) |
Kella nelja ajal olime Roomassaare sadamas ja parkisime minu auto sinna, et sellele järgmisel hommikul järgi tulla. Sest Abrukalt pidime me õhtul otse Nasva sadamasse randuma. Läksime siis nende paati otsima...Ikka pelgasin ka natuke, aga sellist alust, millega me merele läksime, poleks ma uneski osanud ette kujutada. Selline see "tagasihoidlik paat, kuhu ka valge kleidiga minna saab", oligi-
 |
| (pilt: Kristi erakogu) |
Meiega olid kaasa kutsutud ka Kristi ja tema abikaasa sõber koos oma lapseootel naise ja väikse pojaga. Kah väga toredad inimesed! Ja nii me siis sinna Abrukale sõitma hakkasimegi. Uhke oli see sõit! Ja kiire- vahepeal olevat koguni 22 sõlme see "paat" välja võtnud. Mina nautisin, igatahes, täiega kogu seda olemist!
Abruka saare paadisillal oli meile vastu tulnud majaperemees, kelle juurde meid kutsutud oli. Istusime aga villise taga olevasse järelkärusse, kus ilusasti pingid sisse ehitatud ja sõitsime mööda saart veidi ringi. Tuli välja, et ka seesama peremees peab jaanalinde ja me saime taas jaanalindusid näha, katsuda ja toita.
Hakkab vihma sadama ja me suundume üheskoos katusega suurde grillikotta. Sätime ennast mõnusalt istuma ja teeme salati valmis. Lapsed jooksevad vihma käes ja on õnnelikud. Grillikoja katuseräästaist tilgub vihmapiisku ja pingil istudes on täpselt sellisel kõrgusel olemine, et näed taamal paistvat merd. No ma, tõesti, ei tahakski hetkel mitte kusagil mujal olla, ausõna! Ajame juttu, lobiseme, lõigume salatit ja joome mõnusalt kihisevat külma proseccot. Kui sadu järgi jääb, läheme lastega kiikuma: suure puu laialdase võra külge on kinnitatud hiigelköis, mõne hiigellaeva kinnitusots, ma arvan ja sellega saab vahvalt kiikuda! Istud muudkui aga selle sõlme peale ja siis kiigud ringiratast, sest täpselt nii suure hooga seal kiikuma peabki. Natuke kurb on mul ka, et kleit seljas on- oleks isegi tahtnud seda vuhisevat tunnet tunda!
Me sööme ja räägime ja arutame elust ja olust. Kristiga on nii lihtne, nagu ikka mõne inimesega on- selline tunne, et alles eile sai öeldud headaega. Meenutame ja räägime inimestest, kellega koos sai kunagi oldud. Aeg läheb nii märkamatult! Me hakkame alles kaheksa ajal tagasi sõitma. Ja see oli hea mõte, sest kui meie paadi ninaots Nasva sadama poole pöörab, näeme me võrratut päikeseloojangut. Me, sõna otseses mõttes, seilame päikeseloojangusse, vahuveini klaasid käes :) Ma kirun ennast, ma ei tea juba mitmendat korda, et oma fotoka koju jätsin...Kuigi, jah, eks päris tihti olegi nii, et parimad mälestused ei jäägi pildile siin elus, onju!
Ega me Kristi juures kohe magama ei saanud ju minna! Lastele panime filmi ja Iris organiseeris seal muid mänge, meie aga istusime köögilaua taha ja rääkisime vist kogu maailma asjad ära. Veinikapp tühjenes ka omasoodu, aga sellest polnud ju lugu! Mõnikord kohe tunned, et niimoodi ongi vaja olla. Ja, noh, lõpuks me ju läksime ikkagi magama ka- päev oli nii elamusterohke, et Kristi sai põrandale magama jäänud Merlini meie majja voodisse tõsta.
Ja siis oli pühapäev. Pärast tublit hommikusööki viis Kristi meid Roomassaare sadamasse auto juurde ja meie Merliniga otsustasime enne kojuminekut veel natukene Kuressaares ringi vaadata. Kiiret ei olnud meil ju kusagile!
Pühapäev mõnusalt vaikselt kulgevas Kuressaares oli parim lõpp kogu sellele reisile. Istusime Merliniga linnuse ääres õdusas 20-ndate stiilis romantilises kohvikus ja vaatasime vallikraavis sõitvaid paate. Mina jõin piimavahuga kohvi ja tema sõi jäätist. Nii hea oli niisama istuda ja teada, et aeg ei ole üldsegi oluline. Oluline oli vaid see hetk, see niisama olemise hetk. Ja ma mõtlen ikka ja jälle, kui väärt oli see plaan siia Kristi juurde külla sõita. Mu suve parim nädalavahetus!
teisipäev, 21. august 2012
Natukene, päris palju, hullud hetked...
Jaa, ma olin selle peale natukene varem ka mõelnud.
Eriti siis, kui mu kaks väga head sõpra paar aastat tagasi seda tegid. Ja olid nii rahul ja õnnelikud pärast seda.
Ja siis ma mõtlesin- ma tahan ka ja ma teen seda- suusatan Tartu Maratoni pooldistantsi. Järgmise aasta veebruarikuus teen ma seda.
Võtsin endale ikka kaaslase ka ja see on meie kena raamatupidaja Annegrete, kelle perekonnanime toel me peaksime juba edumaa saama, sest tema ju ka Veerpalu :)
Ma isegi saan suusad järgmise kuu alguses endale. Päris enda omad, sõbranna Astrit müüb paar aastat tema kapinurgas seisnud suusad minule ja mul on hää meel selle pärast.
Uskumatu, et ma seda ütlen, aga- ma ootan lund, et see maha sajaks. Siis ma saan sõita ja harjutada...
Muide- ergutustiimi ootame kõiki, kes vähegi tahavad meie tuju sellel 31- kilomeetril üleval hoida :) Ja Tartu Maraton on, siiski, rahvapidu, ei maksa unustada, onju! See laul jääb ikka kummitama ja seda ma pärast finišijoont laulan kah:
http://www.youtube.com/watch?v=7jzDXXHtz8o
Eriti siis, kui mu kaks väga head sõpra paar aastat tagasi seda tegid. Ja olid nii rahul ja õnnelikud pärast seda.
Ja siis ma mõtlesin- ma tahan ka ja ma teen seda- suusatan Tartu Maratoni pooldistantsi. Järgmise aasta veebruarikuus teen ma seda.
Võtsin endale ikka kaaslase ka ja see on meie kena raamatupidaja Annegrete, kelle perekonnanime toel me peaksime juba edumaa saama, sest tema ju ka Veerpalu :)
Ma isegi saan suusad järgmise kuu alguses endale. Päris enda omad, sõbranna Astrit müüb paar aastat tema kapinurgas seisnud suusad minule ja mul on hää meel selle pärast.
Uskumatu, et ma seda ütlen, aga- ma ootan lund, et see maha sajaks. Siis ma saan sõita ja harjutada...
Muide- ergutustiimi ootame kõiki, kes vähegi tahavad meie tuju sellel 31- kilomeetril üleval hoida :) Ja Tartu Maraton on, siiski, rahvapidu, ei maksa unustada, onju! See laul jääb ikka kummitama ja seda ma pärast finišijoont laulan kah:
http://www.youtube.com/watch?v=7jzDXXHtz8o
teisipäev, 24. juuli 2012
Järgmine asi minu nimekirjas
Mõned kuud tagasi lugesin ma ühte rootsikeelset raamatut, millel oligi selline pealkiri- Järgmine asi minu nimekirjas. See rääkis ühest tüdrukust, kes leiab käekotist oma äsja surma saanud endast noorema sõbranna nimekirja asjadest, mida too teha soovis enne veel, kui ta sünnipäev tuleb. Millegipärast pidas ta seda märgiks ning hakkab selle nimekirja järgi tegutsema. Päris põnev lugemine oli, kuigi see raamat oli, tegelikult, tõeline naistekas ja selliseid ma, tavaliselt, ei loe.
Täna kõndimas käies mõtlesin, et sellel suvel on üht koma teist juba olnud. Noh, neid asju, mida ma ammu teinud ei ole. Näiteks kõik need maasikatekilod, mis nüüd toormoosina sügavkülmas talve ootavad. Ja inimesed, keda ammu näinud ei olnud. Olen saanud kõrgustes olla ja tunda, mis tähendab vaadata asjadele linnulennult. Olen doonoriks käies elu kinkinud, olen metsmaasikaid korjanud ja neid kõrre otsa ajanud. Olen varajaste hommikutundideni hea seltskonnaga lõkke ümber istunud ja sooja paduvihma käes jalutamisest rõõmu tundnud. Lennujaamas seisnud ja külalisi oodanud ning külalisi ära saatnud...Igasuguseid asju on olnud, aga natuke midagi tahaks ju veel.
Mõtlesin kirja panna oma nimekirja asjadest, noh, nii nalja pärast, mida ma sel suvel veel teha/ kogeda tahaksin. Siin palju ei ole, 10 asja, aga alguseks seegi. Pärast ma vaatan, kuidas nende asjadega läinud on.
Sellel suvel ma sooviksin veel:
1. Pidada üks šampanjaga piknik päikeseloojangul mere ääres koos kalli/ kallite inimestega.
2. Minna reisile koos lastega ja seda väljaspoole Eestit (nähtavasti saab see Läti olema sel aastal).
3. Käia mõnel kaunil kontserdil ja lasta hingele pai teha. ( Jäääär tuleb Sõru sadamasse, pean võimalust kasutama).
4. Lamada selg vastu murulappi ja vaadata augustikuist hilisõhtust tähistaevast.
5. Kihutada sikliga (soovitavalt kellegi seljataga ikka ja kõvasti kinni hoides, sest minust endast siklisõitjat ju ei ole) suvalisest kohast suvalisse kohta.
6. Kirjutada kirjad oma kahele Rootsis elavale sõbrannale ja need posti panna, et nad teaksid, et olen nende peale mõelnud.
7. Osta omale üks hea tuju kleit, selline värviline ja rõõmus.
8. Lõpuks ometigi saada järje peale laste pildialbumitega.
9. Endiselt lahti saada omaarust mulle mittesobivast kolmest liigsest kilost :D
10. Kogeda midagi uut ja põnevat, kas siis inimeste, asjade või juhtumiste näol.
Nii, nüüd on minul ka oma nimekiri. Sügis näitab, kuidas kõik see läks.
Täna kõndimas käies mõtlesin, et sellel suvel on üht koma teist juba olnud. Noh, neid asju, mida ma ammu teinud ei ole. Näiteks kõik need maasikatekilod, mis nüüd toormoosina sügavkülmas talve ootavad. Ja inimesed, keda ammu näinud ei olnud. Olen saanud kõrgustes olla ja tunda, mis tähendab vaadata asjadele linnulennult. Olen doonoriks käies elu kinkinud, olen metsmaasikaid korjanud ja neid kõrre otsa ajanud. Olen varajaste hommikutundideni hea seltskonnaga lõkke ümber istunud ja sooja paduvihma käes jalutamisest rõõmu tundnud. Lennujaamas seisnud ja külalisi oodanud ning külalisi ära saatnud...Igasuguseid asju on olnud, aga natuke midagi tahaks ju veel.
Mõtlesin kirja panna oma nimekirja asjadest, noh, nii nalja pärast, mida ma sel suvel veel teha/ kogeda tahaksin. Siin palju ei ole, 10 asja, aga alguseks seegi. Pärast ma vaatan, kuidas nende asjadega läinud on.
Sellel suvel ma sooviksin veel:
1. Pidada üks šampanjaga piknik päikeseloojangul mere ääres koos kalli/ kallite inimestega.
2. Minna reisile koos lastega ja seda väljaspoole Eestit (nähtavasti saab see Läti olema sel aastal).
3. Käia mõnel kaunil kontserdil ja lasta hingele pai teha. ( Jäääär tuleb Sõru sadamasse, pean võimalust kasutama).
4. Lamada selg vastu murulappi ja vaadata augustikuist hilisõhtust tähistaevast.
5. Kihutada sikliga (soovitavalt kellegi seljataga ikka ja kõvasti kinni hoides, sest minust endast siklisõitjat ju ei ole) suvalisest kohast suvalisse kohta.
6. Kirjutada kirjad oma kahele Rootsis elavale sõbrannale ja need posti panna, et nad teaksid, et olen nende peale mõelnud.
7. Osta omale üks hea tuju kleit, selline värviline ja rõõmus.
8. Lõpuks ometigi saada järje peale laste pildialbumitega.
9. Endiselt lahti saada omaarust mulle mittesobivast kolmest liigsest kilost :D
10. Kogeda midagi uut ja põnevat, kas siis inimeste, asjade või juhtumiste näol.
Nii, nüüd on minul ka oma nimekiri. Sügis näitab, kuidas kõik see läks.
laupäev, 21. juuli 2012
Juulikuised kohtumised.
17 aastat tagasi seisin ma suhteliselt kurva olemisega Lõuna- Rootsis Göteborgi linna bussijaama ooteplatvormil ja otsisin õiget bussi, et sõita veelgi rohkem lõuna poole- Katrinebergi Rahvaülikooli. Et õppida seal terve sügissemestri. See, et ma üleüldse sinna sattusin, oli ka omaette natukene keeruline lugu, sest nagu elu näidanud on, ei ole mul midagi, mis liialt kergesti kätte on tulnud. Ma, tegelikult, ei olnud see inimene, kes sinna kooli kutse sai, aga kuna too teine niivõrd palju juba igal pool ära käinud oli, siis ta loovutas oma koha mulle. Muidugi ma olin õnnelik, onju. Mis sest, et äsjaarmunud ja just ühise katuse alla kolinud selle poisiga, kes nüüd oma sõrmes minu nimega sõrmust kannab. Äraminek oli raske. Ja sellepärast seal suurel platvormil üksipäini võõraste rootslaste vahel seista oligi nii kurb ja kole. Aga, noh, kooli ma leidsin ju üles ja kogu see vastuvõtt seal oli nii sõbralik ja tore, et mul ununes kohe see ebameeldiv tunne, mis kogu reisi aja mind saatnud oli.
Väga palju lahkeid inimesi tõi see pool aastat minu ellu. Ja siis oli niimoodi juhtunud, et seal koolis said kokku üks eestlane, üks inglane ja üks jaapanlane. Kõik me tulime sinna rootsi keelt õppima ja oma olemasolevaid oskusi parandama. Nende tüdrukutega tekkis kohe väga hea läbisaamine. Võibolla sellepärast, et me olime kolmekesi kõik võõramaalased. Meid hoiti seal koolis väga. Ja me ise hoidsime üksteist seal. Pärast poolt aastat jäime me kolmekesi edasi suhtlema. Ka praegusel netiajastul potsatavad päris kaardid ja kirjad postkasti :)
See oli eellugu.
Suur oli mu üllatus, kui inglasest Anne-Marie minuga näoraamatu kaudu ühendust võttis ja kirjutas, et tema ja tema elukaaslane plaanivad sellesuvist puhkust Eestis veeta. No küll on tore ja uskumatu lugu, eksju, aga me, tõepoolest, nägimegi üksteist siis nüüd jälle, 17 aastat hiljem.
Esialgu ma isegi vist natuke pelgasin seda kohtumise hetke ja mõtlesin, et kuidas see kõik olema saab. Noh, nagu ikka nende asjadega, mida oodanud oled, on, et kujutad ette, kuidas see hetk saab olema ja mis kõik ütled ja kuidas käitud ja nii. Aga välja kukub tavaliselt hoopiski teisiti. Ja see, mida mõelnud oled öelda, see ei tule siis enam meeldegi, kui see hetk kätte jõudnud on.
Ja siis me seisimegi korraga seal nende üürikorteri õueväravas ja nägin neid tulemas. Ahh, Anne-Marie pole üldsegi muutunud! Täpselt samasuguse rõõmsa olemisega, mida ma mäletasin. Ja siis me ütlesimegi nagu ühest suust, et näed- võttis "kõigest" 17 aastat, et me uuesti kohtuksime. Sest tegelikult me olime ju kokku leppinud seal Rootsis, et me sõidame üksteisele külla ja veedame ühiselt aega koos ja mis kõik veel. Niimoodi see lähebki...
Nendest pikkadest aastatest hoolimata oli praegu väga mõnus meil koos. Me sõidutasime neid natukene mööda Eestit ringi- Türisalu pank, Keila-Joa, Paldiski linn, Padise klooster, Haapsalu. Sellel reisil meeldisid neile kõige rohkem Keila-Joa rippsillad oma paljude lukkudega ja Eric sai sealt koju kaasa idee oma õe pulmadeks, mis augustikuus peetud saavad. Ta ise on seal pulmas ka peo läbiviija ja ta ostiski lõpuks ühe väikse luku oma õe jaoks. Padise klooster oli ka muljetavaldav. Ning Haapsalu kuursaal ja raudteejaam. Kahjuks ei saanud me väga Haapsalu imeilusat promenaadi nautida, sest selleks hetkeks oli hakanud suisa lausvihma sadama, aga nagu Eric ikka kordas- see on ju ainult vesi, siis me kõndisime seal, jalad läbimärjad, suur must vihmavari peade kohal ja vihma lahmas nii alt kui ülevalt. Aga tore oli! Ma ei mäletanudki enam, et ka vihma käes on suvel nii mõnus kõndida!
See oli pühapäeval. Teisipäeva õhtul kutsusin ma nad enda töö juurde, et pärast poe sulgemist ühiselt üks hiline kohvi või tee teha. Jalutasime siinsamas sadama piirkonnas, näitasin neile aurulaeva Admiral, käisime pardal ka uudistamas ning siis juba väike kohvi Kochi Aidas. See on üks vahva koht, mis nad siin avanud on! Seda ütlesid kallid väliskülalised ka :) Kuna Anne-Marie ise sai kerge külmetuse nohu, köha ja kurguvalu näol, siis me jätsime ära külastuse Tallinna teletorni järgmisel hommikul ja nii nad siis võtsidki natuke rahulikumalt. Kolmapäeval ja neljapäeval olid nad sõitnud trammiga mööda Kopli-Kadrioru liini, käinud Kumus ja Vabaõhumuuseumis ja neile väga meeldis. Koplist said nad kohe aru, et see ei ole päris see koht, kuhu normaalne eestlane oma väliskülalised viiks, aga kui nad siis enne neljapäevaõhtust ühist söömist ka Balti jaama turgu olid külastanud, siis ei osanud ma küll midagi öelda. Aga neile meeldis, et nad nägid nii mitut erinevat Tallinnat.
Viimasel õhtul sõime me Viikingite külas. Ja see oli hea valik! Ericu ja Janeli saatsime kala püüdma ja Janel andis endast parima, et just Ericul kala näkkaks. Nii juhtuski ja tõesti, tõesti, ta oli nagu nii ähmi täis ja õnnelik selle üle, et võttis suisa sõnatuks. Noh, eks ta enne, muidugi, mainis ka, et on elus vaid paaril korral kalastamas käinud ja et ega tema õlule seda va õhtusöögi püüdmist küll jätta ei saa. Seda suurem oli ta rõõm sellest kätte saadud kalast. Eks Janel pidi seal päris palju võimlema, et kala üleüldse kaldale saaks, aga ikkagi!
Hea oli seal istuda ja juttu rääkida. Ja seal on ju nii palju vaatamist! Istusime koos Anne-Mariega külakiigel ja kõlgutasime jalgu. Nad jäid väga rahule. Kohvi jõime me meie juures kodus.
Reede hommikul sõitsin ma korraks lennujaama, et neile kenasti nägemiseni öelda. Viimast korda neid kallistades lubasime mõlemad Anne-Mariega, et seekord ei lase me mingil juhul kasvada jällenägemist aastate pikkuseks. Me oleme nende juurde Malmösse külla palutud. Ja, kes teab, ehk see juhtubki juba järgmise aasta kevadel. Sest üks väike plaanipoeg on juba idanemas...
Rohkem pilte tuleb siis, kui fotograaf Eric nendega ühele poole saab. Jah, ka tal on seesama fotopisik küljes :)
Väga palju lahkeid inimesi tõi see pool aastat minu ellu. Ja siis oli niimoodi juhtunud, et seal koolis said kokku üks eestlane, üks inglane ja üks jaapanlane. Kõik me tulime sinna rootsi keelt õppima ja oma olemasolevaid oskusi parandama. Nende tüdrukutega tekkis kohe väga hea läbisaamine. Võibolla sellepärast, et me olime kolmekesi kõik võõramaalased. Meid hoiti seal koolis väga. Ja me ise hoidsime üksteist seal. Pärast poolt aastat jäime me kolmekesi edasi suhtlema. Ka praegusel netiajastul potsatavad päris kaardid ja kirjad postkasti :)
See oli eellugu.
Suur oli mu üllatus, kui inglasest Anne-Marie minuga näoraamatu kaudu ühendust võttis ja kirjutas, et tema ja tema elukaaslane plaanivad sellesuvist puhkust Eestis veeta. No küll on tore ja uskumatu lugu, eksju, aga me, tõepoolest, nägimegi üksteist siis nüüd jälle, 17 aastat hiljem.
Esialgu ma isegi vist natuke pelgasin seda kohtumise hetke ja mõtlesin, et kuidas see kõik olema saab. Noh, nagu ikka nende asjadega, mida oodanud oled, on, et kujutad ette, kuidas see hetk saab olema ja mis kõik ütled ja kuidas käitud ja nii. Aga välja kukub tavaliselt hoopiski teisiti. Ja see, mida mõelnud oled öelda, see ei tule siis enam meeldegi, kui see hetk kätte jõudnud on.
Ja siis me seisimegi korraga seal nende üürikorteri õueväravas ja nägin neid tulemas. Ahh, Anne-Marie pole üldsegi muutunud! Täpselt samasuguse rõõmsa olemisega, mida ma mäletasin. Ja siis me ütlesimegi nagu ühest suust, et näed- võttis "kõigest" 17 aastat, et me uuesti kohtuksime. Sest tegelikult me olime ju kokku leppinud seal Rootsis, et me sõidame üksteisele külla ja veedame ühiselt aega koos ja mis kõik veel. Niimoodi see lähebki...
Nendest pikkadest aastatest hoolimata oli praegu väga mõnus meil koos. Me sõidutasime neid natukene mööda Eestit ringi- Türisalu pank, Keila-Joa, Paldiski linn, Padise klooster, Haapsalu. Sellel reisil meeldisid neile kõige rohkem Keila-Joa rippsillad oma paljude lukkudega ja Eric sai sealt koju kaasa idee oma õe pulmadeks, mis augustikuus peetud saavad. Ta ise on seal pulmas ka peo läbiviija ja ta ostiski lõpuks ühe väikse luku oma õe jaoks. Padise klooster oli ka muljetavaldav. Ning Haapsalu kuursaal ja raudteejaam. Kahjuks ei saanud me väga Haapsalu imeilusat promenaadi nautida, sest selleks hetkeks oli hakanud suisa lausvihma sadama, aga nagu Eric ikka kordas- see on ju ainult vesi, siis me kõndisime seal, jalad läbimärjad, suur must vihmavari peade kohal ja vihma lahmas nii alt kui ülevalt. Aga tore oli! Ma ei mäletanudki enam, et ka vihma käes on suvel nii mõnus kõndida!
See oli pühapäeval. Teisipäeva õhtul kutsusin ma nad enda töö juurde, et pärast poe sulgemist ühiselt üks hiline kohvi või tee teha. Jalutasime siinsamas sadama piirkonnas, näitasin neile aurulaeva Admiral, käisime pardal ka uudistamas ning siis juba väike kohvi Kochi Aidas. See on üks vahva koht, mis nad siin avanud on! Seda ütlesid kallid väliskülalised ka :) Kuna Anne-Marie ise sai kerge külmetuse nohu, köha ja kurguvalu näol, siis me jätsime ära külastuse Tallinna teletorni järgmisel hommikul ja nii nad siis võtsidki natuke rahulikumalt. Kolmapäeval ja neljapäeval olid nad sõitnud trammiga mööda Kopli-Kadrioru liini, käinud Kumus ja Vabaõhumuuseumis ja neile väga meeldis. Koplist said nad kohe aru, et see ei ole päris see koht, kuhu normaalne eestlane oma väliskülalised viiks, aga kui nad siis enne neljapäevaõhtust ühist söömist ka Balti jaama turgu olid külastanud, siis ei osanud ma küll midagi öelda. Aga neile meeldis, et nad nägid nii mitut erinevat Tallinnat.
Viimasel õhtul sõime me Viikingite külas. Ja see oli hea valik! Ericu ja Janeli saatsime kala püüdma ja Janel andis endast parima, et just Ericul kala näkkaks. Nii juhtuski ja tõesti, tõesti, ta oli nagu nii ähmi täis ja õnnelik selle üle, et võttis suisa sõnatuks. Noh, eks ta enne, muidugi, mainis ka, et on elus vaid paaril korral kalastamas käinud ja et ega tema õlule seda va õhtusöögi püüdmist küll jätta ei saa. Seda suurem oli ta rõõm sellest kätte saadud kalast. Eks Janel pidi seal päris palju võimlema, et kala üleüldse kaldale saaks, aga ikkagi!
Hea oli seal istuda ja juttu rääkida. Ja seal on ju nii palju vaatamist! Istusime koos Anne-Mariega külakiigel ja kõlgutasime jalgu. Nad jäid väga rahule. Kohvi jõime me meie juures kodus.
Reede hommikul sõitsin ma korraks lennujaama, et neile kenasti nägemiseni öelda. Viimast korda neid kallistades lubasime mõlemad Anne-Mariega, et seekord ei lase me mingil juhul kasvada jällenägemist aastate pikkuseks. Me oleme nende juurde Malmösse külla palutud. Ja, kes teab, ehk see juhtubki juba järgmise aasta kevadel. Sest üks väike plaanipoeg on juba idanemas...
 |
| Enne ja nüüd. |
Rohkem pilte tuleb siis, kui fotograaf Eric nendega ühele poole saab. Jah, ka tal on seesama fotopisik küljes :)
laupäev, 9. juuni 2012
13 on päris palju juba!
Jah, täpselt nii palju küünlaid tuli selle aasta kolmanda juuni hommikul Jan- Eriku tordile panna. Juba 13! See tundub ikka päris palju juba...Samas, kui mõelda, et ta tuli meile alles pärast viit aastat kooselu, siis tundub see 13 selle 17- ne kõrval, mis ta olla võiks, kui oleks kohe meile sündinud, ikka vähe. Imelik oleks küll, kui meil oleks peaaegu täiskasvanud laps :D
Sünnipäevapeo pidasime poisi enda soovil Gruuvi keskuses, kuhu ta oma tõuksifännidest sõbrad kutsus. No, seal on ikka lapsevanemana päris õudne olla- need trikid, mida seal ratastega tehakse, võtavad kõhedaks! Proovisime ise ka, aga ei julgenud isegi mitte madalatest rampidest alla sõita :D
Pidu oli ülivahva- seda ütlesid kõik, nii suured kui ka väiksemad. Ja tort- see oli iga tõuksisõbra unistus! Aitäh siinkohal taaskord Kaidile, et ta neid minu veidraid ideid maitsvateks tortideks vaevaks teha võtab!
Aga, siin väike meenutus piltide näol:
Sünnipäevapeo pidasime poisi enda soovil Gruuvi keskuses, kuhu ta oma tõuksifännidest sõbrad kutsus. No, seal on ikka lapsevanemana päris õudne olla- need trikid, mida seal ratastega tehakse, võtavad kõhedaks! Proovisime ise ka, aga ei julgenud isegi mitte madalatest rampidest alla sõita :D
Pidu oli ülivahva- seda ütlesid kõik, nii suured kui ka väiksemad. Ja tort- see oli iga tõuksisõbra unistus! Aitäh siinkohal taaskord Kaidile, et ta neid minu veidraid ideid maitsvateks tortideks vaevaks teha võtab!
Aga, siin väike meenutus piltide näol:
Palju õnne, kallis poja!!!
pühapäev, 27. mai 2012
Varakevadised hetked
Kevad on hooga tulnud ja kuigi seda päris mõnusat soojust ei ole veel olnudki, on väljas kõik nii- nii roheline juba! Roheline ja kollane, mis meie aeda puudutab. Üllatavalt palju on sel kevadel kollaseid ülaseid- terve tagaõue on need vallutanud! Ilus on silmale vaadata. Mu segapudi lillepeenras on õitsemas ja õitsenud kollased ja valged nartsissid, punased, kirjud ja lillakad tulbid. Isegi hüatsindid, mis eelmisel talvel Merlinile sünnipäevaks kingiti ja hiljem maha istutatud said, on sel kevadel õides. Mul on kõige selle ilusa üle, mis alati silma jääb, kui välja vaatad, lihtsalt hea meel. Nii palju värve, nii palju rõõmsaid värve!
Need eelpool kirjutet read jäävad maikuu algusesse. Siis, tõepoolest, ei olnudki olnud soojasid ilmasid, kus külm kirdetuul ei puhuks või halle pilve poleks. Nüüd võib küll öelda, et suur kevad on käes- nii palju päikest, soojust ja rohelust!
Oleme Janeliga istutanud ära lilled, tomati- ja kurgitaimed. Janel võttis omale kohustuse hernepeenra eest, minul on ikka mu maitsetaimed- basiilik (milleta ma elu ette ei kujutagi), spinat, rukola ja tavaline till ja sibul. Nii ootan juba, et tuleks need esimesed päris oma taimed söögilauale! No ja lilled said tänavuaasta kollased potid- värvisin eelmise aasta amplid kollaseks ja istutasin nendesse kirjud lilled. Nüüd on kollased potid nagu päikeselaigud rohelisel murul. Ilus on! Eriti just praegu, kui toomingad õitsevad.
Sel aastal viis aprillikuu mind reisile. Inimeste juurde, kes väga kallid on. Jah, muidugi, Kerli, sinu juurde! Ja nagu ikka minu puhul tavaks juba saanud on, tuli see reisiplaan väga ootamatult. Lihtsast väljaöeldud lausest sai kindel reisiplaan. Ja koos meie emaga veel. Emal käis see samamoodi- ahahh, lähed, jah, noh- ma tulen ka?
Kerli juures oli seekord kuidagi eriti hea olla. Kiiret polnud suurt kuhugi (välja arvata kõik need päevad, kui me pidime kaubanduskeskustest laste järgi kooli juurde kihutama :P), ükski üritus niisama olemist ei seganud, selline hää ja rahulik ja- mõnus. Kõige mõnusam oli õhtul Kerli köögilaua taga istuda, jutustada, piimaga teed juua ja lastega koolitöid teha. Mulle kohe meeldis niimoodi! Eks ma paneks siia heameelega paar pilti ka, aga ema ja Kerli on millegipärast nii kadedad neid jagama ja ma ise ju ei teinud :D
Ja ühel maikuu ilusal pühapäeval tulid meile külla mu kallid tüdrukud Reisieksperdi päevilt. Me oleme ikka päris tihti üksteisel külas, kuid nüüd nad ei olnud mind tükk aega näinud. Kolmapäeval kirjutasime ja pühapäeval olid kõik kohal. Jällegi üks südantsoojendav koosolemine, mida ei olnud ette planeerinud.
Ilm oli niivõrd soe, et kõik meie nelja (ühel meil lapsi veel ei ole) kaheksa erivanuses last jooksid õue peal ringi ja neil oli tõeliselt vahva! Meil oli ka vahva- jutud said südame pealt ära räägitud, traditsioonilise suvereisi plaanid tehtud, Janel sai terve päeva grilli kõrval veeta ja meie laua taga terrassil muudkui süüa ja hääd jahedat valget veini juua.
Ühe asja pean veel südamelt ära rääkima.
Ma nii soovisin, et ma oleksin saanud sel kevadel öelda need Jaan Tätte laulu sõnad- See aasta tuleb kevad teisiti... Aga niimoodi nagu mina soovisin, niimoodi ei ole siis läinud. Ometigi saan ma seda öelda, sest ma ei püüa enam püüdmatut. Jõuda selleni ei olnud sugugi kerge, aga ma jõudsin ja ma tunnen, kui kerge mul nüüd olla on. Päris üksinda ei olekski ma seda suutnud, ikka koos inimesega, kes on minu kõrval olnud heas ja halvas, nii nagu peabki olema. Ja ma olen äraütlemata õnnelik, et tema sõber kunagi ammu mind sealt Pärnu maanteelt, vastassuunda sõites, auto ümber pööras ja mind peale võttis ja et ma ise nõustusin Hiiumaale kojusõidu asemel sootuks Saaremaale tagasi minema :)
Nii, siin see positiivne ja rõõmus kevadelauluke ongi-
See aasta tuleb kevad teisiti, piu-piu ja teisiti ja teisiti...
laupäev, 3. märts 2012
Viis!
Selle aasta seitsmenda veebruari hommikul puhus väike Merlin viis küünalt oma küpsisetordil. Aeg lendab!
Sünnipäevapidu toimus veidi hiljem ja esimest korda olid pea kõik kutsutud ka kohale jõudnud. Ainult paar last olid tõbised, kuid nii palju rahvast ei ole vist kunagi Merlini sünnipäeval olnud.
 |
| Käe peal on väga tähtis kingitus- Hello Kitty kell. See oli Merlini suureks sooviks :) |
 |
| Linna- vanaema kinkis tagasihoidlku Hello Kitty |
 |
| Jane ei saanud muud teha, kui näomaalinguid kõikidele. Suur aitäh sulle, Jane! |
 |
| Ja selle uhke ja maitsva tordi autor on armas Kaidi. Aitäh sulle, kõik kiitsid!!! |
 |
| Elu esimene õhtumeik :D |
Ja mina olin seitsmendal veebruaril päris nostalgiline:
Kerli jätkas traditsioonilise sünnipäevalauluga Shauna, Katie ja Mia poolt. Väga täname! Tüdrukud olid nii tublid ja laulsid seekord eesti keeles.
Ja üheks lubatud sünnipäevakingiks soovis ta omale kõrvaauke. Saigi: |
| pildistas Kaidi |
Tellimine:
Postitused (Atom)