Väga palju lahkeid inimesi tõi see pool aastat minu ellu. Ja siis oli niimoodi juhtunud, et seal koolis said kokku üks eestlane, üks inglane ja üks jaapanlane. Kõik me tulime sinna rootsi keelt õppima ja oma olemasolevaid oskusi parandama. Nende tüdrukutega tekkis kohe väga hea läbisaamine. Võibolla sellepärast, et me olime kolmekesi kõik võõramaalased. Meid hoiti seal koolis väga. Ja me ise hoidsime üksteist seal. Pärast poolt aastat jäime me kolmekesi edasi suhtlema. Ka praegusel netiajastul potsatavad päris kaardid ja kirjad postkasti :)
See oli eellugu.
Suur oli mu üllatus, kui inglasest Anne-Marie minuga näoraamatu kaudu ühendust võttis ja kirjutas, et tema ja tema elukaaslane plaanivad sellesuvist puhkust Eestis veeta. No küll on tore ja uskumatu lugu, eksju, aga me, tõepoolest, nägimegi üksteist siis nüüd jälle, 17 aastat hiljem.
Esialgu ma isegi vist natuke pelgasin seda kohtumise hetke ja mõtlesin, et kuidas see kõik olema saab. Noh, nagu ikka nende asjadega, mida oodanud oled, on, et kujutad ette, kuidas see hetk saab olema ja mis kõik ütled ja kuidas käitud ja nii. Aga välja kukub tavaliselt hoopiski teisiti. Ja see, mida mõelnud oled öelda, see ei tule siis enam meeldegi, kui see hetk kätte jõudnud on.
Ja siis me seisimegi korraga seal nende üürikorteri õueväravas ja nägin neid tulemas. Ahh, Anne-Marie pole üldsegi muutunud! Täpselt samasuguse rõõmsa olemisega, mida ma mäletasin. Ja siis me ütlesimegi nagu ühest suust, et näed- võttis "kõigest" 17 aastat, et me uuesti kohtuksime. Sest tegelikult me olime ju kokku leppinud seal Rootsis, et me sõidame üksteisele külla ja veedame ühiselt aega koos ja mis kõik veel. Niimoodi see lähebki...
Nendest pikkadest aastatest hoolimata oli praegu väga mõnus meil koos. Me sõidutasime neid natukene mööda Eestit ringi- Türisalu pank, Keila-Joa, Paldiski linn, Padise klooster, Haapsalu. Sellel reisil meeldisid neile kõige rohkem Keila-Joa rippsillad oma paljude lukkudega ja Eric sai sealt koju kaasa idee oma õe pulmadeks, mis augustikuus peetud saavad. Ta ise on seal pulmas ka peo läbiviija ja ta ostiski lõpuks ühe väikse luku oma õe jaoks. Padise klooster oli ka muljetavaldav. Ning Haapsalu kuursaal ja raudteejaam. Kahjuks ei saanud me väga Haapsalu imeilusat promenaadi nautida, sest selleks hetkeks oli hakanud suisa lausvihma sadama, aga nagu Eric ikka kordas- see on ju ainult vesi, siis me kõndisime seal, jalad läbimärjad, suur must vihmavari peade kohal ja vihma lahmas nii alt kui ülevalt. Aga tore oli! Ma ei mäletanudki enam, et ka vihma käes on suvel nii mõnus kõndida!
See oli pühapäeval. Teisipäeva õhtul kutsusin ma nad enda töö juurde, et pärast poe sulgemist ühiselt üks hiline kohvi või tee teha. Jalutasime siinsamas sadama piirkonnas, näitasin neile aurulaeva Admiral, käisime pardal ka uudistamas ning siis juba väike kohvi Kochi Aidas. See on üks vahva koht, mis nad siin avanud on! Seda ütlesid kallid väliskülalised ka :) Kuna Anne-Marie ise sai kerge külmetuse nohu, köha ja kurguvalu näol, siis me jätsime ära külastuse Tallinna teletorni järgmisel hommikul ja nii nad siis võtsidki natuke rahulikumalt. Kolmapäeval ja neljapäeval olid nad sõitnud trammiga mööda Kopli-Kadrioru liini, käinud Kumus ja Vabaõhumuuseumis ja neile väga meeldis. Koplist said nad kohe aru, et see ei ole päris see koht, kuhu normaalne eestlane oma väliskülalised viiks, aga kui nad siis enne neljapäevaõhtust ühist söömist ka Balti jaama turgu olid külastanud, siis ei osanud ma küll midagi öelda. Aga neile meeldis, et nad nägid nii mitut erinevat Tallinnat.
Viimasel õhtul sõime me Viikingite külas. Ja see oli hea valik! Ericu ja Janeli saatsime kala püüdma ja Janel andis endast parima, et just Ericul kala näkkaks. Nii juhtuski ja tõesti, tõesti, ta oli nagu nii ähmi täis ja õnnelik selle üle, et võttis suisa sõnatuks. Noh, eks ta enne, muidugi, mainis ka, et on elus vaid paaril korral kalastamas käinud ja et ega tema õlule seda va õhtusöögi püüdmist küll jätta ei saa. Seda suurem oli ta rõõm sellest kätte saadud kalast. Eks Janel pidi seal päris palju võimlema, et kala üleüldse kaldale saaks, aga ikkagi!
Hea oli seal istuda ja juttu rääkida. Ja seal on ju nii palju vaatamist! Istusime koos Anne-Mariega külakiigel ja kõlgutasime jalgu. Nad jäid väga rahule. Kohvi jõime me meie juures kodus.
Reede hommikul sõitsin ma korraks lennujaama, et neile kenasti nägemiseni öelda. Viimast korda neid kallistades lubasime mõlemad Anne-Mariega, et seekord ei lase me mingil juhul kasvada jällenägemist aastate pikkuseks. Me oleme nende juurde Malmösse külla palutud. Ja, kes teab, ehk see juhtubki juba järgmise aasta kevadel. Sest üks väike plaanipoeg on juba idanemas...
 |
| Enne ja nüüd. |
Rohkem pilte tuleb siis, kui fotograaf Eric nendega ühele poole saab. Jah, ka tal on seesama fotopisik küljes :)
