Tänan küsimast, mul läheb väga hästi!

Kuidas sul läheb üldse? küsitakse minu käest viimasel ajal päris tihti. Ja ma näen küsijate silmist, et nad seekord seda ka tõsiselt mõtlevad. Et nad tahavadki teada, KUIDAS mul nüüd läheb. Mul on kõik väga hästi, ma ütlen. Ja mõtlen seda sama tõsiselt, kui ütlen. Nüüd lähebki mul väga hästi!

Nüüd enam ei mõtle ma selle peale, kas need otsused, mis pea kaks ja pool kuud tagasi tehtud said, olid ikka nii õiged nagu ma neid tehes selleks pidasin. Mida aeg edasi, seda rohkem ma selles veendun-jah, nii see on. Iga uus päev näitab mulle seda ja ma olen õnnelik, et saan taas kogeda rõõmu väikestest asjadest ja näha ilu igapäevastes tegemistes, olla mõtte ja tundega hetkedes, mida elan.

Jah, muidugi, oli alguses väga-väga raske. Täpselt samamoodi oli väga raske üldse seda otsust teha. Need, kes mind tunnevad, nemad teavad, et ega üleöö ja uisapäisa ma selliseid otsuseid ei tee. Pole kunagi olnud inimene, kes ilmatuma tähtsaid asju lihtsalt, mõtlemata edaspidisele, otsustaks. Ega tegugi ise-oma kodust, kus ma olin viis aastat elanud ja oma elust, mida ma olin pea 20 aastat elanud, välja astusin-ega seegi ei juhtunud üleöö. Sellised asjad ei juhtugi üleöö. Paar viimast aastat ma tõesti soovisin ja proovisin ennast teadlikult sättida sellesse ellu, mis teistele meelt mööda oli. Proovisin elada nii, et need minu jaoks kõige kallimad ennast hästi tunneksid. Aga ma ise ei kohanenud enam, mu enda jaoks ei olnud enam rõõmu elus. Sellepärast ma seda tegingi-mitte kellegi teise vaid iseenda pärast. Mõeldes enda peale, kordki kõikide nende aastate jooksul ja väga hästi teades, mida see otsus kõike endaga kaasa toob.

Sellel, paljude jaoks raskel ajal, ma nägin, kui ühtehoidvad me oma õdedega oleme-nendelt sain palju toetust ja mõistmist. Muud ju, tegelikult, vaja ei läinudki-et mind mõistetaks. Nägin ka seda, et mõnikord saab parimaks kuulajaks ja mõistjaks olla inimene, keda sa vaid paar korda näinud oled. Samuti ei mäleta ma seda, et oleksin oma emaga sellist südame pealt puhtaks rääkimise juttu üleüldse kunagi rääkinud. Ja kõige selle eest ma olen neile tänulik-et nad, olenemata kõigest, minu otsust toetasid ja nad minu jaoks olemas olid.

Lastele rääkimine oli samuti raske. Minu jaoks kõige raskem. Välja öelda neile seda, mis mul mõttes teha oli. Aga teate-lapsed peegeldavad tagasi seda, milline sa ise oled. Kui räägid uudiseid kurbusega-saad tagasi kuhjaga kurbust, kui räägid naeratavana, siis jah, tuleb kurbus küll, kuid usk sellesse, et kõik läheb hästi ja korda, see on ka sealsamas. Neil läheb samuti väga hästi praegu, kui soovite teada! Neil on kaks kodu ja kaks vanemat, kes omavahel sõbralikult läbi saavad ning teadmine, et nad on endiselt väga armastatud ja hoitud mõlema vanema poolt.  See, et kahe kodu vahel on kõigest 5 kilomeetrit, tundub neile samuti toredana-nad saavad minna ja olla ükskõik, mis ajal, ka oma isa juures.

Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, siis tegelikult olin ma oma ellu ammugi juba mingisugustki muudatust soovinud. Et see sellisel kujul tuli, seda ma ei osanud küll tahta. Läbi raputas see suur muutus mind korralikult. Pani nägema asju teisiti, sundis kohanema tundmatuga, harjuma mõtlema ja planeerima oma päevi uutmoodi. Aga ma olen rahul! Nüüd lõpuks olen ma seda tõesti. Ja kuigi mul ei ole hetkel oma päris kodu kõikide nende elu lihtsamaks tegevate kodumasinatega ega viimase moe järgi sisustatud tubadega, on mul midagi, millest ma tõsiselt puudust olin tundnud. Mul on aega. Aega olla niisama ja teha lihtsaid asju, mis kõige rohkem rõõmu hinge toovad. Näiteks paberlaevade voltimine ja nende jões ujutamine, piltide värvimine või jalutamine metsas. Lillede noppimine ja pilvede joonistamine. Ja kui neid lihtsaid asju saab teha koos kallite inimestega, siis on need hetked kõige väärtuslikumad. Selliseid ma nüüd kogungi. Teadlikult J

Nii, et- tänan küsimast, mul läheb väga hästi!