laupäev, 18. juuli 2015

Armastus, armastus, armastus...

Istun me elutoa laua taga ja vaatan aknast suveõhtu lõppemist. Õhema, selle läbipaistva, kardina kerisin akna eest üles kardinapuu peale-niimoodi on vaade selgem ja parem. Siit ei näe küll päikese loojumist, kuna suur lehtpuu varjab maaantee taha jäävat põldu ja metsaveergu, aga see ei olegi hetkel tähtis. Ma tean väga hästi, kuidas päike siin loojub ja milliseid värvimustreid see pilvedele ning taevale joonistada suudab. See, kellele ka õhtuti väljas kõndida meeldib, näeb ja kuuleb nii mõndagi.
Täna muutus see täiesti tavaline tööpäev kuidagi oluliseks, kui mul koju sõites korraga meelde tuli, et ka eelmisel aastal olin ma Merepäevade ajal üksinda meie esimeses kodus, mis meil on. Sellele meenutusele järgnes tõdemus, et aastaga on ka meie omavaheline armastus teise kuju võtnud. See oleks justkui vanemaks saanud-selles on nii palju rohkem küpsust ja rahulikkust, kui aasta eest oli. Enam ei ole ma nii kurb, kui tean, et sind su töö pärast nädalavahetusel kodus ei ole öösiti. Ja ma ei istu ja ei kirjuta sulle iga me lahusoleku päeval ja ööl kirju, kui väga ma sind igatsen ja kui paha on üksinda olla- ei, nüüd piirdub see vast paari kirjaga, päris ilma ma ei saa. Sest tead ju küll-see omavaheline kirjutamine oli ja on väga tähtis me suhtes, see ju meid lõpuks kokku tõigi.
Terve 365 päeva on voolitud me omavahelist tunnet ja oleme läbi me argipäeva õppinud üksteist tundma. Teekond on põnev olnud, ei hakka salgamagi! Mõnikord päris tihti ikka leian ennast mõttelt, et see on lihtsalt niivõrd hea, et mul on see võimalus veel üks kord kõike seda kogeda: koos unistamine, kompromissid, teise arvamuse ja maailmavaatega kohanemine, imestamine pisiasjade üle, et kas ka nii on võimalik ja õppida, et tihtipeale ongi teise teistmoodi parem võimalik, väikesed vaidlused ja enda kehtestamine, samas suur austus teise vastu ja ei kunagi meelega halvustamist, halba sõna või ükskõiksust...Ja, muidugi, kõige olulisem-see armumise tunne- see on see, mida tahakski jääda tundma! Kui lihtsalt paljast pilgustki sa tunned, et kõnnid õhus. Et kõik, absoluutselt kõik, mis too teine teeb, läheb sulle korda. Imeline tunne! Ja ma soovin, et see püsiks kaua veel. Küllap see teebki seda, kui ise seda hoiad, ei tohi liiga mugavaks muutuda, ma arvan. Et võtad iseenesestmõistetavana seda tunnet. Ehk siis teist inimest enda kõrval. Mina sellel enam juhtuda ei lase-ei ise seda tehes ega ka ei lase sinul unustada seda, kuidas meie algus oli. See peabki nii olema: kui sina ei jaksa me ühist tuld valvata kustumast, siis teen seda mina, ja vastupidi-üksinda ei jaksa keegi ilma vahepeal puhkamata lõkke ülalhoidja olla. Nii see lihtsalt on.

Nüüdseks on väljas täiesti pime. Päev on otsa saanud ja mina tõmbasin needsamad helerohelised ruudulised paksemad kardinad me elutoa akende ette. Noh, et need, kes mööda sõidavad, päris tuppa sisse ei jääks vaatama. Me elame ju ristteel-siit saab sõita kolmes suunas. Tänagi vaatasin ja ootasin autosid ja mootorrattaid, et siis mõistatada, kuhu suunda nad soovivad minna, kui enne ristmikku nõutult seisavad ja otsusele proovivad jõuda. Viidad on ju olemas-aga ikkagi nad ei oska minna või otsust teha. Nagu inimesedki oma elu ristteedel: viit on olemas, teadmine ning soov samuti, aga kahtlevad ja kõhklevad. Mõnele autole tahaks siit aknast viibata ja öelda, et hei, sa valisid vale tee, seda on ju kaugele näha, et sa ei tahtnud ju mööda seda siledat teed sõita ja jõuda kiirelt ning kergelt sihtkohta vaid südames soovisid künklikku ja kurvilist kruusateed, mis viibki sind lõplikult kohale. Koju. Et olla õnnelik ja päriselt kohal. Aga ei viipa ja ei ütle. Igaüks peab ise otsustama, millise tee ta valib.

Ma ise olen õnnelik, et ma valisin just sellise tee, mis meil on. Sinul ja minul.


Võtame kollast savi, mu arm,
ja voolime kaks kuju-
sinu ja minu.
Nüüd muljume vormituks känkraks nad
ja voolime uuesti-
sinu ja minu.
Pool sinust on minus,
pool minust sinus.