Istun me elutoa laua taga ja vaatan aknast suveõhtu lõppemist.
Õhema, selle läbipaistva, kardina kerisin akna eest üles kardinapuu
peale-niimoodi on vaade selgem ja parem. Siit ei näe küll päikese loojumist,
kuna suur lehtpuu varjab maaantee taha jäävat põldu ja metsaveergu, aga see ei
olegi hetkel tähtis. Ma tean väga hästi, kuidas päike siin loojub ja milliseid
värvimustreid see pilvedele ning taevale joonistada suudab. See, kellele ka
õhtuti väljas kõndida meeldib, näeb ja kuuleb nii mõndagi.
Täna muutus see täiesti tavaline tööpäev kuidagi oluliseks, kui
mul koju sõites korraga meelde tuli, et ka eelmisel aastal olin ma Merepäevade
ajal üksinda meie esimeses kodus, mis meil on. Sellele meenutusele järgnes
tõdemus, et aastaga on ka meie omavaheline armastus teise kuju võtnud. See
oleks justkui vanemaks saanud-selles on nii palju rohkem küpsust ja
rahulikkust, kui aasta eest oli. Enam ei ole ma nii kurb, kui tean, et sind su
töö pärast nädalavahetusel kodus ei ole öösiti. Ja ma ei istu ja ei kirjuta
sulle iga me lahusoleku päeval ja ööl kirju, kui väga ma sind igatsen ja kui
paha on üksinda olla- ei, nüüd piirdub see vast paari kirjaga, päris ilma ma ei
saa. Sest tead ju küll-see omavaheline kirjutamine oli ja on väga tähtis me
suhtes, see ju meid lõpuks kokku tõigi.
Terve 365 päeva on voolitud me omavahelist tunnet ja oleme läbi me
argipäeva õppinud üksteist tundma. Teekond on põnev olnud, ei hakka salgamagi!
Mõnikord päris tihti ikka leian ennast mõttelt, et see on lihtsalt niivõrd hea,
et mul on see võimalus veel üks kord kõike seda kogeda: koos unistamine,
kompromissid, teise arvamuse ja maailmavaatega kohanemine, imestamine
pisiasjade üle, et kas ka nii on võimalik ja õppida, et tihtipeale ongi teise
teistmoodi parem võimalik, väikesed vaidlused ja enda kehtestamine, samas suur
austus teise vastu ja ei kunagi meelega halvustamist, halba sõna või
ükskõiksust...Ja, muidugi, kõige olulisem-see armumise tunne- see on see, mida
tahakski jääda tundma! Kui lihtsalt paljast pilgustki sa tunned, et kõnnid
õhus. Et kõik, absoluutselt kõik, mis too teine teeb, läheb sulle korda.
Imeline tunne! Ja ma soovin, et see püsiks kaua veel. Küllap see teebki seda,
kui ise seda hoiad, ei tohi liiga mugavaks muutuda, ma arvan. Et võtad
iseenesestmõistetavana seda tunnet. Ehk siis teist inimest enda kõrval. Mina
sellel enam juhtuda ei lase-ei ise seda tehes ega ka ei lase sinul unustada
seda, kuidas meie algus oli. See peabki nii olema: kui sina ei jaksa me ühist
tuld valvata kustumast, siis teen seda mina, ja vastupidi-üksinda ei jaksa
keegi ilma vahepeal puhkamata lõkke ülalhoidja olla. Nii see lihtsalt on.
Nüüdseks on väljas täiesti pime. Päev on otsa saanud ja mina
tõmbasin needsamad helerohelised ruudulised paksemad kardinad me elutoa akende
ette. Noh, et need, kes mööda sõidavad, päris tuppa sisse ei jääks vaatama. Me
elame ju ristteel-siit saab sõita kolmes suunas. Tänagi vaatasin ja ootasin
autosid ja mootorrattaid, et siis mõistatada, kuhu suunda nad soovivad minna,
kui enne ristmikku nõutult seisavad ja otsusele proovivad jõuda. Viidad on ju
olemas-aga ikkagi nad ei oska minna või otsust teha. Nagu inimesedki oma elu
ristteedel: viit on olemas, teadmine ning soov samuti, aga kahtlevad ja
kõhklevad. Mõnele autole tahaks siit aknast viibata ja öelda, et hei, sa
valisid vale tee, seda on ju kaugele näha, et sa ei tahtnud ju mööda seda
siledat teed sõita ja jõuda kiirelt ning kergelt sihtkohta vaid südames
soovisid künklikku ja kurvilist kruusateed, mis viibki sind lõplikult kohale.
Koju. Et olla õnnelik ja päriselt kohal. Aga ei viipa ja ei ütle. Igaüks peab
ise otsustama, millise tee ta valib.
Ma ise olen õnnelik, et ma valisin just sellise tee, mis meil on.
Sinul ja minul.
Võtame kollast savi, mu arm,
ja voolime kaks kuju-
sinu ja minu.
Nüüd muljume vormituks känkraks nad
ja voolime uuesti-
sinu ja minu.
Pool sinust on minus,
pool minust sinus.
