*Merlini rühma jõulupidu: lapsevanemad istuvad, lapsed istuvad vastas, ootame esimese laulu alustamist. Merlin niheleb toolil ja ütleb siis üle vaikse saali: Emme, mul jäävad need sukapüksid tooli külge kinni!
Kõikide pilgud minule pööratud, lohutan püsti tõustes last- Istu nii, et kleit jääb pepu alla.
Jõulukontsert võib alata!
*Merlin saab teisena jõuluvana juurde minna. Astub julgelt ja on valmis luuletust lugema. Pöörab siis ringi ja küsib üle ootusäreva saali- Emme, kuidas see salm nüüd algaski???
*Jan- Erik uurib uue lauamängu, mis jõuluvana emmele- issile tõi, küsimusi. Siis küsib- Merlin, kas sa tead, kuidas rahaga ringi käia?
- Muidugi tean! vastab õde. -Noo, kuidas siis?
- Lihtsalt- käid ringi! (ise itsitab ja kõnnib mööda tuba ringi)
*Merlin küsib, miks ma Janelile musi ütlen.
-Kui inimesed üksteist armastavad, siis ikka öeldakse musi või kallis...
- Ja Janel öeldakse ka mõnikord, ütleb Merlin
*Merlin poeb minu kaissu õhtust unejuttu kuulama ja pärast tule kustutamist tõmban ma endale tekki peale. Merlinit see tundub häirivat, sest ta ütleb: Mis asja sa seal sibeled! (meie pere uus sõna!)
*Merlin riidleb oma vanematega: Ma ei saa üldsegi teie kõrval magada- te mõlemad laiutate nii jubedalt!
neljapäev, 12. jaanuar 2012
pühapäev, 8. jaanuar 2012
Pühad üllatustega ja lõbus aastavahetus
Jõululaupäeva veetsime ka sel aastal kodus. Aga mitte päris üksi oma perega ei olnud me sel korral vaid meie juures olid ka Janeli ema ja Tanel.
Taas kord olin tööl kella viieni. Mis, tegelikult, ei olnudki nii ebameeldiv kui ehk mõelda võiks, sest mina ei pidanud ju seisma päev läbi pliidi ees ja jõulusööke vaaritama- mina tulin töölt, tegin ennast korda, panin uhkemad riided selga ja siis istusime jõululauda. Päris mugav, eks? (kuigi, jah, eelmisel õhtul ju tegin kartulisalati valmis, aga see käib ju nii kähku!).
Hea oli niisama istuda, rääkida olnust ja olevast. Ja nagu ikka, kui vennaksed Allased koos on, siis valutavad kõhulihased naermisest- ja see on kogu aeg niimoodi olnud. Hea huumorisoonega on nad kõik selles peres. Ka isa oli. Ja vanaisa.
Aga siis, kella seitsme ajal, tuli meie kodu uksest sisse päris ehtne jõuluvana!!! See oli esimest korda üleüldse meie peres, et lastele tuleb ka koju jõulumees. Ja mis siis, et Merlin kohe teatas, et see on Christoferi isa, ikkagi oli see nii tore ja luuletused said loetud ja vööl olevat vitsa ei pidanudki kasutama. Merlin, ma usun, luges oma kahte luuletust vahelduva eduga mingi 5 korda, pärast olid need kõigil peas. Jan- Erik oli kaval ja naerutas meid oma anektootidega, kui salmid otsa lõppesid. Õnneks oli jõuluvanal kiire ka teistesse peredesse minekuga ja täiskasvanud said oma kingid pärast kuuse alt kätte.
Õhtu veeres vaikselt omasoodu...Kingid tõid rõõmu ja rahulolu.
Mina läksin lastega suhteliselt varakult magama, teised jäid veel ülesse. Janel ja Tanel käisid veel naabrinaistele ka pühadetervitusi viimas ja tulid alles nelja paiku tagasi. Aga pühade ajal ju võib- saab kaua magada ja ei pea mitte kusagile minema või midagi tegema. Eriti, kui...
Eriti, kui sa teise jõulupüha hommikul üles ärkad ja avastad, et elektrit ei olegi. Ja, et seda ei ole terves külas ega naaberküladeski...Et see suur torm väljas on ikka päris palju kahju toonud väga paljudesse majapidamistesse. See ei olnud üldsegi mitte meeldiv üllatus. Meie puhul elektri kadumine tähendab ka ilma veeta olemist. Olimegi. Tusk tuli peale, aga midagi teha ju ei olnud...Linna ei tahtnud samuti minna, olenemata kõigest on ju kodus siiski kõige parem olla. Seda enam, et olime kutsutud naabripoisi kolmandale sünnipäevale. Aga ma tean ,et ma pikutasin kaua voodis ja mõtlesin. Nüüd, seda kirjutades, võin öelda, et see hetk tuli ainult kasuks ja mul oli seda väga vaja- paljud asjad said hoopiski teise näo. Ja polegi midagi imestada, et miski muutub, kui tavapärane mugav olemine peapeale pööratakse. Nende kahe päeva jooksul oli aega omaenese mõtteid kuulda võtta.
Ja kui tore oli naabripoisi sünnipäev! Istusime naabritega nende juures, laud lookas, sest kõik tõid ju oma söögid kaasa (need oleks muidu pahaks läinud). Soe söök oli ikka ka- garaaži all grilli peal valmis fooliumis kana- ja kalapraad, keedeti kartulid, tehti verivorsti. Kohvivee saime ka seal keema. Tuba oli küünlavalgust täis ja meeleolu mõnusalt hubane. Selline sünnipäev on, tõesti, eriline sünnipäev. Vaevalt, et see sünnipäevalapsele meelde jääb, aga kõigile suurematele küll.
27. detsembri hommikul saime tagasi vee. (oh, seda rõõmu!). Ja kui sama päeva õhtul kella viie paiku ka korraga elekter tagasi oli, siis pikutasime meie perekondlikult edasi ja ei teinud sest suurt väljagi. Inimene harjub, tõepoolest, kõigega! Hiljem olen mõelnud, et kõige rohkem tundsin ma puudust sellest, et ei saanud kohvi või teed teha. Ja ma usun, et absoluutselt kõik lauamängud me majas said nende kahe päeva jooksul mitu korda ära mängitud ja Merlin on nüüdsest juba päris arvestatav vastane kabes.
Peaaegu, peaaegu oleks aasta eelviimasest päevast saanud minu jaoks aasta kõige koledam päev. Tipptunnil pimedas ja vihmases Kristiine kandis Kotka tänavat otsides sõitis korraga minu ees olev auto bussitaskusse ja sooritas ümberpöörde, nägemata, et mina tal sabas sõidan...Ma ei tea, mis oleks võinud juhtuda, kui vastassuund ei oleks hetkel tühi olnud, sest mina vajutasin automaatselt pidurit ja pöörasin rattad nii palju vasakule välja, kui sain. Jube ikka, mis häält need tegid ja ma olin kindel, et me põrkame kokku selle teise autoga. Õnneks nii ei läinud: jäime seisma, teise auto nina meid siiski ei puudutanud (juhiistmelt sellist muljet esialgu küll ei jäänud). See lihtsalt tagurdas ja sõitis süüdimatult edasi. Nojah. Mina, vaeseke, tagurdasin oma sõidusuunda, parkisin auto kõrvaltänavasse, ütlesin Merlinile, et emme peab korraks välja minema ja siis ma seal üritasin rahuneda. Seekord läks hästi- ja ma olen tänulik, et midagi hullu ei juhtunud. Aga mis seal salata, pimedatel Tallinna tänavatel seiklemise võttis see mul küll ära! Et kui ma ikka päris täpselt ei tea, kuhu minema pean, siis jätan pigem minemata.
Ja hea on, kui sul on abikaasa, kes hiljem sulle järgi tuleb ja sind ohutult koju sõidutab.
Aasta viimane päev oli juba hommikul tore! Me magasime kaua, kellelgi polnud kusagile kiiret. Ühel varasemal päeval sai kokku lepitud, et teeme aastavahetuse istumise ühe naabri juures ja kuna keegi kusagile minna ei kavatsenud, olid kõik sinna kutsutud. Meie lapsed pidid ka meiega jääma, kuni Jan- Erik keskpäeval teatas, et tema tahab ikkagi vanaema juurde minna- „Sest linnas on nii vinge ilutulestik!“. Kauples Merlini ka veel kaasa ja nii nad siis linna viidud saidki.
Hakkasime õhtuks alles õhtupoole valmistuma, kuigi jah, võileivatort oli mul hommikul valmis tehtud. Panime Mozarti plaadi peale ja nii me seal köögis kahekesti erinevaid asju valmistasime. Tõeline nauding oli niimoodi kahekesi selle muusika saatel süüa teha- selline mõnus meeleolu tuli sisse.
Aastavahetuse õhtu ise kujunes väga meeleolukaks ja lõbusaks! Me olime, nähtavasti, üks väheseid seltskondi, kes ei vaadanudki sel õhtul telekat vaid istus lookas laua taga, rääkis juttu, tegi nalja, mängis põnevaid seltskonnamänge, mida laua taga istudes mängida saab ja muidugi- naeris! Naeris nii, et vahepeal ei saanud hingatagi. Ma ei mäletagi, millal meil Janeliga nii lõbus oleks aastavahetusel olnud!
Enne uue aasta algust- nagu ikka- õue koos kõigi teiste naabritega, suurepärane ilutulestik, hääd soovid kõigile alanud aastaks ja siis- disko! Disko esmalt naabri juures ja nagu arvata oligi- lõpuks maabumise ikkagi kohalikus pubis ja veetsime seal aega. Minu jaoks lõppes pidu kella nelja ajal, teistel alles järgmise päeva pärastlõunal.
Kärarikkalt ja naeruga tuli see uus- las ta siis ongi selline! RÕÕMU UUDE AASTASSE!!!
Taas kord olin tööl kella viieni. Mis, tegelikult, ei olnudki nii ebameeldiv kui ehk mõelda võiks, sest mina ei pidanud ju seisma päev läbi pliidi ees ja jõulusööke vaaritama- mina tulin töölt, tegin ennast korda, panin uhkemad riided selga ja siis istusime jõululauda. Päris mugav, eks? (kuigi, jah, eelmisel õhtul ju tegin kartulisalati valmis, aga see käib ju nii kähku!).
Hea oli niisama istuda, rääkida olnust ja olevast. Ja nagu ikka, kui vennaksed Allased koos on, siis valutavad kõhulihased naermisest- ja see on kogu aeg niimoodi olnud. Hea huumorisoonega on nad kõik selles peres. Ka isa oli. Ja vanaisa.
Aga siis, kella seitsme ajal, tuli meie kodu uksest sisse päris ehtne jõuluvana!!! See oli esimest korda üleüldse meie peres, et lastele tuleb ka koju jõulumees. Ja mis siis, et Merlin kohe teatas, et see on Christoferi isa, ikkagi oli see nii tore ja luuletused said loetud ja vööl olevat vitsa ei pidanudki kasutama. Merlin, ma usun, luges oma kahte luuletust vahelduva eduga mingi 5 korda, pärast olid need kõigil peas. Jan- Erik oli kaval ja naerutas meid oma anektootidega, kui salmid otsa lõppesid. Õnneks oli jõuluvanal kiire ka teistesse peredesse minekuga ja täiskasvanud said oma kingid pärast kuuse alt kätte.
 |
| Merlin oma soovitud kingis |
Mina läksin lastega suhteliselt varakult magama, teised jäid veel ülesse. Janel ja Tanel käisid veel naabrinaistele ka pühadetervitusi viimas ja tulid alles nelja paiku tagasi. Aga pühade ajal ju võib- saab kaua magada ja ei pea mitte kusagile minema või midagi tegema. Eriti, kui...
Eriti, kui sa teise jõulupüha hommikul üles ärkad ja avastad, et elektrit ei olegi. Ja, et seda ei ole terves külas ega naaberküladeski...Et see suur torm väljas on ikka päris palju kahju toonud väga paljudesse majapidamistesse. See ei olnud üldsegi mitte meeldiv üllatus. Meie puhul elektri kadumine tähendab ka ilma veeta olemist. Olimegi. Tusk tuli peale, aga midagi teha ju ei olnud...Linna ei tahtnud samuti minna, olenemata kõigest on ju kodus siiski kõige parem olla. Seda enam, et olime kutsutud naabripoisi kolmandale sünnipäevale. Aga ma tean ,et ma pikutasin kaua voodis ja mõtlesin. Nüüd, seda kirjutades, võin öelda, et see hetk tuli ainult kasuks ja mul oli seda väga vaja- paljud asjad said hoopiski teise näo. Ja polegi midagi imestada, et miski muutub, kui tavapärane mugav olemine peapeale pööratakse. Nende kahe päeva jooksul oli aega omaenese mõtteid kuulda võtta.
Ja kui tore oli naabripoisi sünnipäev! Istusime naabritega nende juures, laud lookas, sest kõik tõid ju oma söögid kaasa (need oleks muidu pahaks läinud). Soe söök oli ikka ka- garaaži all grilli peal valmis fooliumis kana- ja kalapraad, keedeti kartulid, tehti verivorsti. Kohvivee saime ka seal keema. Tuba oli küünlavalgust täis ja meeleolu mõnusalt hubane. Selline sünnipäev on, tõesti, eriline sünnipäev. Vaevalt, et see sünnipäevalapsele meelde jääb, aga kõigile suurematele küll.
27. detsembri hommikul saime tagasi vee. (oh, seda rõõmu!). Ja kui sama päeva õhtul kella viie paiku ka korraga elekter tagasi oli, siis pikutasime meie perekondlikult edasi ja ei teinud sest suurt väljagi. Inimene harjub, tõepoolest, kõigega! Hiljem olen mõelnud, et kõige rohkem tundsin ma puudust sellest, et ei saanud kohvi või teed teha. Ja ma usun, et absoluutselt kõik lauamängud me majas said nende kahe päeva jooksul mitu korda ära mängitud ja Merlin on nüüdsest juba päris arvestatav vastane kabes.
Peaaegu, peaaegu oleks aasta eelviimasest päevast saanud minu jaoks aasta kõige koledam päev. Tipptunnil pimedas ja vihmases Kristiine kandis Kotka tänavat otsides sõitis korraga minu ees olev auto bussitaskusse ja sooritas ümberpöörde, nägemata, et mina tal sabas sõidan...Ma ei tea, mis oleks võinud juhtuda, kui vastassuund ei oleks hetkel tühi olnud, sest mina vajutasin automaatselt pidurit ja pöörasin rattad nii palju vasakule välja, kui sain. Jube ikka, mis häält need tegid ja ma olin kindel, et me põrkame kokku selle teise autoga. Õnneks nii ei läinud: jäime seisma, teise auto nina meid siiski ei puudutanud (juhiistmelt sellist muljet esialgu küll ei jäänud). See lihtsalt tagurdas ja sõitis süüdimatult edasi. Nojah. Mina, vaeseke, tagurdasin oma sõidusuunda, parkisin auto kõrvaltänavasse, ütlesin Merlinile, et emme peab korraks välja minema ja siis ma seal üritasin rahuneda. Seekord läks hästi- ja ma olen tänulik, et midagi hullu ei juhtunud. Aga mis seal salata, pimedatel Tallinna tänavatel seiklemise võttis see mul küll ära! Et kui ma ikka päris täpselt ei tea, kuhu minema pean, siis jätan pigem minemata.
Ja hea on, kui sul on abikaasa, kes hiljem sulle järgi tuleb ja sind ohutult koju sõidutab.
Aasta viimane päev oli juba hommikul tore! Me magasime kaua, kellelgi polnud kusagile kiiret. Ühel varasemal päeval sai kokku lepitud, et teeme aastavahetuse istumise ühe naabri juures ja kuna keegi kusagile minna ei kavatsenud, olid kõik sinna kutsutud. Meie lapsed pidid ka meiega jääma, kuni Jan- Erik keskpäeval teatas, et tema tahab ikkagi vanaema juurde minna- „Sest linnas on nii vinge ilutulestik!“. Kauples Merlini ka veel kaasa ja nii nad siis linna viidud saidki.
Hakkasime õhtuks alles õhtupoole valmistuma, kuigi jah, võileivatort oli mul hommikul valmis tehtud. Panime Mozarti plaadi peale ja nii me seal köögis kahekesti erinevaid asju valmistasime. Tõeline nauding oli niimoodi kahekesi selle muusika saatel süüa teha- selline mõnus meeleolu tuli sisse.
Aastavahetuse õhtu ise kujunes väga meeleolukaks ja lõbusaks! Me olime, nähtavasti, üks väheseid seltskondi, kes ei vaadanudki sel õhtul telekat vaid istus lookas laua taga, rääkis juttu, tegi nalja, mängis põnevaid seltskonnamänge, mida laua taga istudes mängida saab ja muidugi- naeris! Naeris nii, et vahepeal ei saanud hingatagi. Ma ei mäletagi, millal meil Janeliga nii lõbus oleks aastavahetusel olnud!
Enne uue aasta algust- nagu ikka- õue koos kõigi teiste naabritega, suurepärane ilutulestik, hääd soovid kõigile alanud aastaks ja siis- disko! Disko esmalt naabri juures ja nagu arvata oligi- lõpuks maabumise ikkagi kohalikus pubis ja veetsime seal aega. Minu jaoks lõppes pidu kella nelja ajal, teistel alles järgmise päeva pärastlõunal.
Kärarikkalt ja naeruga tuli see uus- las ta siis ongi selline! RÕÕMU UUDE AASTASSE!!!
Jõulunädalal
Jõulutunne, see tuli siiski tagasi. Ma usun, et just sellel hetkel, kui Janel metsast toodud kuusega tuppa astus ja me üheskoos kuuse püstiasendisse sättisime. Ja siis, nagu ikka- ehted karpidest välja, toapõrandale laiali ja kuuske kaunistama! Sellega saavad lapsed ideaalselt hakkama ja mis seal salata, ka sel aastal oli lõpptulemus silmale väga ilus vaadata:
Ja siis algaski jõulunädal! Mis meele eriti rõõmsaks tegi, oli see, et sain osaleda nii Merlini kui ka Jan- Eriku jõulupidudel. (mis sobilikult ühele päevale olid pandud). Ja et asi veelgi armsam oleks, juhtus sel aastal nii, et olime kogu perega lasteaia peol ja hiljem koolis. Ja see oli vahva!
Sellel aastal meeldis mulle ka see, et lasteaias toimus pidu ainult Merlini rühmale ja nii mahtusid kõik vanemad, vanavanemad ja õed- vennad ilusasti saali ära. Ja kogu see kava, mis nad tegid- nii tublid lapsed! Mõnel hetkel kippusin ikka imestama, kuidas need kasvatajad suudavad ka alles kolmeaastaseks saavatele kõik näidendid ja laulud selgeks õpetada.
Ja siis Ta juba koputaski saali akna peale- suure kingikotiga kõige vahvam jõulumees, keda ma kohanud olen! Tuli koos oma kauni jõulumemmega. Täitsa lõpp, kui rõõmsaks lapsed muutusid ja kuidas neil silmad särasid- eranditult kõikidel! Vaatasin, et selline siiras rõõm nakatas ka lapsevanemaid- korraga oli kuidagi teistsugune olemine saalis. Iga laps luges luuletust, mõni häbelikult, mõni julgemalt, mõni kutsus emme või venna või õe appi.
Ja siis, kui kõik olid pakid kätte saanud, võttis jõulumees kitarri (!) ja laulis koos memmega mitu ilusat jõululugu. Mulle see jõulumees kohe meeldis- nagu päris: laulis, rääkis muhedat juttu, lohutas kartlikke ja julgustas vanemaid.
Lasteaia pidu lõppes Merlini rühmas, kus meile kõigile pakuti piparkooke, salatit, morssi. Igal lapsevanemal tuli teha käbidest kuuseehe, mis läks rühma välisukse juures oleva kuuse külge. Tõesti- nii hästi läbimõeldud ja korraldatud jõulupidu polegi vist mu kummalgi lapsel lasteaia jooksul olnud J
Siis ruttu- ruttu Merlinile iluvõimlemisriided selga ja jooksuga kooli poole- Jan- Erik oli juba varem sinna läinud.
Saal oli sõna otseses mõttes puupüsti täis ja jõulukontsert täies hoos. Ja küll seal oli palju esinejaid: mudilaskoor, kõhutantsijad, klasside näidendid, pisikesed iluvõimlejad...Need viimased võeti eriti soojalt vastu- oli ju päris esimene esinemine ja julgustust oli väga vaja. Tüdrukute lühike programm läks kokkuvõttes väga hästi, mis sest, et väike Merlin peaproovist puudus ja nüüd publiku ees natuke teistest maha jäi, tubli oli ta ikkagi! Tuli küll pärast esinemist jooksuga minu juurde ja hakkas õnnetult nutma, aga noh, sellest saime ruttu üle- nende tubli treener oli kõikidele väikese kingituse teinud ja eks see aitas esinemisel tekkinud apse unustada.
Uhke kontsert oli! Kui viienda klassi kord esineda oli, siis ma siiralt üllatusin, kui julge esineja Jan- Erik on! Täitsa uskumatu kohe, aga rambipalavikust pole tema puhul juttugi- ta tõesti naudib esinemist.
Pärast jõulupidusid läksime ühiselt naabritega pubisse õhtust sööma. Üks tõeliselt tore päev oli!!!
Ja siis algaski jõulunädal! Mis meele eriti rõõmsaks tegi, oli see, et sain osaleda nii Merlini kui ka Jan- Eriku jõulupidudel. (mis sobilikult ühele päevale olid pandud). Ja et asi veelgi armsam oleks, juhtus sel aastal nii, et olime kogu perega lasteaia peol ja hiljem koolis. Ja see oli vahva!
Sellel aastal meeldis mulle ka see, et lasteaias toimus pidu ainult Merlini rühmale ja nii mahtusid kõik vanemad, vanavanemad ja õed- vennad ilusasti saali ära. Ja kogu see kava, mis nad tegid- nii tublid lapsed! Mõnel hetkel kippusin ikka imestama, kuidas need kasvatajad suudavad ka alles kolmeaastaseks saavatele kõik näidendid ja laulud selgeks õpetada.
Ja siis Ta juba koputaski saali akna peale- suure kingikotiga kõige vahvam jõulumees, keda ma kohanud olen! Tuli koos oma kauni jõulumemmega. Täitsa lõpp, kui rõõmsaks lapsed muutusid ja kuidas neil silmad särasid- eranditult kõikidel! Vaatasin, et selline siiras rõõm nakatas ka lapsevanemaid- korraga oli kuidagi teistsugune olemine saalis. Iga laps luges luuletust, mõni häbelikult, mõni julgemalt, mõni kutsus emme või venna või õe appi.
Ja siis, kui kõik olid pakid kätte saanud, võttis jõulumees kitarri (!) ja laulis koos memmega mitu ilusat jõululugu. Mulle see jõulumees kohe meeldis- nagu päris: laulis, rääkis muhedat juttu, lohutas kartlikke ja julgustas vanemaid.
Lasteaia pidu lõppes Merlini rühmas, kus meile kõigile pakuti piparkooke, salatit, morssi. Igal lapsevanemal tuli teha käbidest kuuseehe, mis läks rühma välisukse juures oleva kuuse külge. Tõesti- nii hästi läbimõeldud ja korraldatud jõulupidu polegi vist mu kummalgi lapsel lasteaia jooksul olnud J
Siis ruttu- ruttu Merlinile iluvõimlemisriided selga ja jooksuga kooli poole- Jan- Erik oli juba varem sinna läinud.
Saal oli sõna otseses mõttes puupüsti täis ja jõulukontsert täies hoos. Ja küll seal oli palju esinejaid: mudilaskoor, kõhutantsijad, klasside näidendid, pisikesed iluvõimlejad...Need viimased võeti eriti soojalt vastu- oli ju päris esimene esinemine ja julgustust oli väga vaja. Tüdrukute lühike programm läks kokkuvõttes väga hästi, mis sest, et väike Merlin peaproovist puudus ja nüüd publiku ees natuke teistest maha jäi, tubli oli ta ikkagi! Tuli küll pärast esinemist jooksuga minu juurde ja hakkas õnnetult nutma, aga noh, sellest saime ruttu üle- nende tubli treener oli kõikidele väikese kingituse teinud ja eks see aitas esinemisel tekkinud apse unustada.
Uhke kontsert oli! Kui viienda klassi kord esineda oli, siis ma siiralt üllatusin, kui julge esineja Jan- Erik on! Täitsa uskumatu kohe, aga rambipalavikust pole tema puhul juttugi- ta tõesti naudib esinemist.
Pärast jõulupidusid läksime ühiselt naabritega pubisse õhtust sööma. Üks tõeliselt tore päev oli!!!
Tellimine:
Postitused (Atom)