Kadedus

Nädal enne emadepäeva tuleb Jan- Erik kavala näoga koolist.

„Emme, kas sa soovid, ma annan sulle juba täna kingituse?“ No, muidugi, ma olen nõus ju. Jan- Erik toob koolikotis peidus olnud neljakandilise puidust lõikelaua. „Täitsa ise tegin, tööõpetuse tunnis“, ütleb ja naeratab häbelikult. See on väga ilus lõikelaud- ümarate nurkade ja sileda, õlitatud pinnaga. Nii tänulik olen ja näen, kuidas poja silmad kiitusest särama hakkavad. Väike Merlin seisab terve selle aja tõsise näoga kraanikausi kapi juures ja toetab selga vastu kapiust. Siis ütleb meile mossis näoga: „See on nii kole!“. Kordab seda veel. Jan- Erik pahvatab siis, et ei ole ju kole- Sa ei tea, kuidas ma sellega vaeva nägin ja kui kaua ma seda tegin!!! Aga ikkagi on kole, arvab Merlin.

Väike Merlin on kade, et temal ei ole hetkel emmele kingitust anda. Natuke mossitab ja siis läheb ja otsib paberid ning pliiatsid välja ning suundub oma tuppa joonistama.

Varsti saan tema käest pildi: pisikese lühikese peaga ja naerunäoga tüdruk on pildi peal, seljas triibuline ülipikk alt laienev kõikvõimalike värvidega kleit, huuled tumepunaseks joonistatud. See olen mina. Ja ma olen sellel pildil nii ilus! „Näe, siin on su süda“, ütleb ta, osutades täiesti õige koha peale.Tütreke saab ka suure kallistuse ja ma usun, et venna lõikelaudki on tema silmis nüüd märksa ilusam!

Aprill 2011. Sõprus.

Ühel ilusal aprillikuu pühapäeval on lihavõtted korraga käes. Meil on natuke mune värvitud eelmisel õhtul, meil on natuke pidusööki tehtud ja ootame lastega, kui Janel Muhust tagasi jõuab.

Aga lapsed ei malda toas istuda- väljas särab päike ja sooja on täpselt nii mõnusalt palju, et saab juba päris suveriided selga panna.

Jan- Erik jookseb oma sõpradega batuudile hüppama ning Merlin teatab, et tema soovib Caroline´iga mänguväljakule pikniku pidama minna.

Mänguväljak asub meie juurest kohe üle tühermaa ja sinna viib sirge tee, mis kenasti teise korruse aknast kätte paistab. Ja, tegelikult, paistab ka mänguväljak sealt kenasti ära ja see ongi põhjuseks, miks ma Merlini ideega nõus olen. Las nad siis jalutavad ja teevad omi toredaid asju.

Aga piknikule tuleb seljakotti pakkida midagi söödavat ja joodavat. Paar viilu leiba, natuke sinki ja morss, see on kõik, mida ma kapist sel varasel hommikutunnil leian. Kott selga ja siis nad juba lähevadki. Mina lähen ka- teisele korrusele, et vaadata, kuidas nad mänguväljakule jõuavad.

Üks nelja- ja üks kuueaastane tüdruk kõnnivad kõrvuti ning siis hakkavad jooksma. Korraga peatuvad ning tundub, et nad arutavad millegi üle. Kott tehakse lahti, pannakse jälle kinni ning avatakse uuesti. Ikka arutavad veel. Päris põnev on seda jälgida, natuke ajab ikka muigama ka. Siis tundub, et on jõutud kokkuleppele ja teekond läheb edasi...

Mina istun ja vaatan veel pikalt. Suureks on me tütreke kasvanud, asjalikuks samuti, mõtlen.

Aga minu päev saab rõõmsamaks sellest korduvast äratundmisest, et maale kolides olen oma lastele märksa parema lapsepõlve kinkinud :)