Hetked enne jõule

Täna on 19.-nes detsember. Väljas on trööstitu: muudkui sajab vihma, ikka vihma. Lund ei ole veel kusagil...Nagu ikka ennustustega juhtub, on silmini lumeuputuse ettekuulutus "tiba" mööda läinud...
Aga, tegelikult, on sellest nii kahju: ma nii ootan koos lastega, et juba oleks lumi ja väheke rohkem valgust väljas! Sest, teate, maal on ikka täiesti pime pimedal ajal, nagu kotis. Pilvistel õhtutel ei näe kohe mitte kui midagi! Samas, kui on selge taevas, on suisa lummav neid miljoneid- miljoneid tähti vaadata. Eks ma vist jäängi parandamatuks romantikuks, aga kui selline ilus õhtu on ja ma olen just koju töölt jõudnud, siis ma seisan natuke aega maja nurga taga ja vahin pea kuklas neid tähti. Veel üks asi, mida linnas elades teha ei saa- seal ju päriselt pimedaks ei lähe kunagi.

Enne, kui jõulunädalat ei olnud veel alanud, ma nii ootasin. Ootasin, et tuleks juba jõuluõhtu, et oleksid juba see jõululaud ja see eriline lõhn, mis jõuluõhtul kodus on. Ja kuidas me istume kõik koos ja oleme niisama, üksteise jaoks lihtsalt olemas...Ma ootasin vist üle, sest enam ei ole seda tunnet, seda ootuse tunnet. Nagu mõnikord ikka juhtub, et ootus on põnevam, kui asi, mida oodatakse. No minuga on nüüd igaljuhul niimoodi juhtunud. Ja ei oskagi kohe kuidagi seda tunnet ülesse leida. Ma olen sel aastal küpsetanud piparkooke rohkem kui kunagi varem, olen koos lastega kuuske kaunistanud nagu ikka, pakkinud jõulukingitusi, saatnud jõulukaarte...Aga jah, kuidagi selline kurb tunne on hoopiski peal. Võib- olla vihmast, võib- olla asjade pärast, mis juhtunud on ja ka nende pärast, mida juhtunud ei ole. Neljandal advendil meie ilusat kuusepuud pildistama hakates selgus, et mu kena aparaat näitab ainult errorit ja keeldub üleüldse pilti tegemast. Vahepeal olid Jan- Eriku prillid kadunud, aga need ta, õnneks, leidis siiski ülesse. Noh, ja muidugi olin mina temaga juba tõreleda jõudnud, sest need viimased prillid saime alles oktoobris. Pärast olin enda peale nii pahane, laps ju lubas need üles otsida ja õigus tal ju oligi- prillid olid kodus kusagile ära pandud, mida ta enam ei mäletanud.

Ehk siiski need eelseisvad päevad toovad mu jõuluootuse tagasi- Merlinil on ju jõulupidu ja Jan- Erikul samuti. Mis kõige toredam on, ma saan neist mõlemast osa võtta ja näen ka meie Merlini päris esimest ametlikku esinemist tema iluvõimlejate grupiga, mis nad koolisaalis teevad. Ahh, ja ma saan lõpuks juuksurisse!!! (oma lohakus, aga lihtsalt ei saanud varem aega kinni panna). Ja jõululaupäeval sõidan ma kella viiest töölt koju, istun koos oma pere, Janeli ema ja vennaga. Mis tähendab seda, et minust sel aastal jõulusöögi vaaritajat ei ole- see tehakse enne minu tulekut valmis. Tegelikult kõlab ju päris hästi, eks?

Igal õhtul...

...on meil Merliniga selline traditsioon:

- Ma armastan sind, Merlin!
- Ma armastan sind rohkem kui rohkem kui rohkem!
- Ma armastan sind Kuuni ja tagasi.
- Ja mina armastan sind kosmosesse ja tagasi, ütleb selle peale me väike tüdruk.

Jan- Erikuga, temaga on veidi teistmoodi, vanus ka natuke teine- pärast unekallit ma ütlen-

- Head ööd, kallis poja, emme armastab sind.
- Head ööd ja ilusaid unenägusid, ma armastan teid ka, ütleb ta.

Sõnad, mis on lihtsad, aga mis ei ole lihtsalt sõnad :)

Imerohi

Mõnikord juhtub, et olen omadega täiesti ummikus. Ja mõnikord tundub, et ei oska enam kusagile poole edasi minna. Kõik on mustades värvides. Ka need väikesed hetked, mis igal ajal sind rõõmustama peaks, ei tee seda enam. Tühjus kõmiseb vastu, kui sissepoole vaadata.
Sellisteks hetkedeks on mul harjumuseks saanud õue kõndima minna. Kunagi lugesin ühte raamatut, kus vanem papi ütles nooremale: "Poiss, kui sa tunned, et enam ühtegi head mõtet pähe ei tule, mine tee üks jalutuskäik looduses!" Samuti olen ma kuulnud ütlevat, et kui tahad uusi häid ideid, mine jalutama- inglid pidavat jalutajale kõrva sosistama...
Esmapäeva hommikul pärast kohvi joomist lähen kõndima, üle pika aja. Teen oma tavalise 7- kilomeetrise ringi.
Esimesel kilomeetril tuleb enesehaletsus kolinal selga. Teisel kilomeetril voolavad mööda põski pisarad ja ma nutan lahinal. Kasu sellest tundub olevat, sest neljandal kilomeetril suudan ma hakata juba leppima asjadega, mida minu võimuses muuta ei ole. Edasi minnes tulevad ei-tea-kust pähe ideed, kuidas teha teisiti asju, mida ma saan muuta. Tagasiteel kuuendal kilomeetril piilub, uskumatu küll,  päike läbi sombuste sügispilvede ja taevas näitab oma helesinist värvi. Seisan pool minutit nägu päikese poole pööratud ja elan selles hetkes. Niimoodi on hea seista. Hiljem, kõndimiskeppe komkasse pannes, ma naeratan juba. Ja koduuksest astub sisse hoopiski teine, oma musta masenduse vastu rohtu saanud, mina.
Kõik on ju ikkagi hästi! Onju!

(Psst! See on saladus, aga- inglid sosistavadki jalutajale kõrva sisse...)

Ühe töönädala päevik (07.- 13. november)

07. november, esimene päev.

06:50 algab mu seitsmepäevase töömaratoni hommik. Elina on oma õpingute pärast võtnud nädalase puhkuse ning mul tuleb ka tema kaks tööpäeva ära teha.

Hommikul olen Rootsi kruiisist välja puhanud ning pärast sooja duši mõtlen omale riideid selga. Eelmisel õhtul jäi see valmis mõtlemata ja nii ma siis nägu pähe tehes seda praegu otsustada proovingi.

Poole kaheksa ajal ajan poisi üles ja veidi enne kaheksat me stardime, nagu ikka.

Töö juures suuri muudatusi toimunud nädalavahetusega ei ole, kõik tundub kontrolli all olevat. Lahke ülemus Tõnu loovutab mulle ühe küüslaugu- juustu möginaga saia hommikusöögiks. Olen tänulik. (ise tormasin kodunt ilma võileibadeta minema).

Enne lõunat hakkab Eva kassa kärsahaisu ajama. No jah, ikka sellisel ajal, kui ka Tauno nädalakese on otsustanud puhata... Õnneks on hetkel just meil taga külas IT- oskustega R ja lubab meid aidata. Kassa kinni, protsessor taharuumi väiksele puhastusele. Uuesti ühendades ja pärast R lahkumist Eva kassa ei tööta ja ma pean õigeid juhtmeid õigete otsadega ise ühendama. Saan hakkama, varem tegin ka seda, targemate poiste juhendamise järgi. Õnneks töötab kassa korralikult õhtuni välja.

Pärast lõunat teen traditsioonilise Limoncello, ajan jooksvalt asju- arved, tellimused, kliendid. Vahepeal jooksen postimajja ja saadan Miale sünnipäevaks paki ning Simonele Itaaliasse sünnipäevakaardi. Ilm on jalutamiseks ilus ja mu uus, Stockholmist soetatud mantel, on ülimõnus seljas.

Kella viiest läheb kõrvaltuba tühjaks ja ma kurdan Nadjale, et pean terve nädala tööl olema ja et tahaks veidi puhata ja mängida ka. Mille peale Nadja tsiteerib klassikuid: üks on laisk ja teine on loll ja Kaie peab üksi rabama. (Paremini poleks saanud öeldagi :D)

Kella kuue ajal õhtul astub uksest sisse sõber Artur. Terve tunni räägime juttu ja meenutame ühiseid laevaaegu. Kuna ta hetkel taas Tartus elab, siis ei kohta teda teps mitte tihti. Naerame ja räägime, nii palju toredat on koos üle elatud.

Õhtul veidi enne üheksat koju jõudes ei jää suurt palju aega midagi teha. Lastele paid, küsimused, kuidas läks koolis, lasteaias, trennides? Kas on midagi tähtsat, mida ema teadma peaks? Kõik on hästi. Ahah, siis on hästi! Kas on õpitud, hambad pestud ja asjad koos? Jah, jah...Siis „Meeleheitel koduperenaised“ ja head ööd!

08. november, teine päev

06:50 äratab kell ja tänasel hommikul tundub see liiga vara. Veerand kaheksa saan kõne naabrinaiselt- kas saan teda ka peale võtta? Ikka saan, kuidas teisiti. Kümme minutit hiljem helistab naabrimees ja küsib, kas saan teda Jüri tankla juurest peale võtta. Ikka saan, kuidas siis muidu!

Jan- Erik on juba söönud ja mina pakin kaasa endale hommiku- ja lõunasöögi.

Hommikukohv töö juures- nii algavad tööpäevad meil siin. Natuke lobajuttu ja siis ongi aeg poeuksed lahti teha. Täna on kiire päev- kaubapäev, mis tähendab, et välisuksed on kohati korraga lahti siit tagant ja tuuletõmbe käes hakkab aeg- ajalt päris külm. Mul on paberitevirn laua peal- sisestan arveid, helistan valesti tulnud kauba pärast, teen koodid ja hinnasildid uutele toodetele. Vahepeal selgub, et ka meie enda kaup on jõudnud aktsiisilattu ja ma tellin sealt 18 alust veini, teadmata, kuhu me need poes ära mahutame- terve poe pind on juba müüridena kõrguvaid veinialuseid täis. Siis jooksvalt veel postkasti tulnud kirjad, internetitellimused, vahepeale veel Facebook ja Pereklubi, msn- is ei ole aega enam ammu istuda. Müügisaali ei maksa nii kiirel päeval tihti minna- rootslased nagu aimaksid, et oskan nende keelt ja ripuvad oma küsimustega mu küljes. (Andke mulle andeks, aga ma tõepoolest ei oska aimata, millist punast veini te meilt kaks aastat tagasi ostsite, kui te ei tea selle nime öelda). Keegi häälekas soomlane laulab poes, samal ajal kostub pudeli maha kukkumise klirin. Nojah, täna on vist lõhkumiste päev. Mõne hetke pärast selgub, et ongi- juba kaks pudelit lõhutud ja kell ei ole veel lõunagi.

Pärast lõunat tundub töökoht hullumajana: 18 alust on saabunud, enamus veinidel erinevad alkoholiprotsendid, kui juba olemasolevatel registreeritud toodetel. See aga tähendab siltide ümbertegemist, printimist ja müügisaalis ringi jooksmist. Kui G4S sularahale järgi tuleb ja ütleb, et ta täna sidrunit kaasa ei toonud, siis jään talle imeliku näoga otsa vaatama. (?) Ahjaa, laual on uue tekiila pudel. No pole hullu, võtke järgmine kord sidrun siis kaasa!

Vahepeal tulevad läbi facebooki päeva parimad uudised: Monsa ootab oma kolmandat ja mul on südamest rõõmus meel ta üle J

Enne sulgemist astub sõber Tõnis läbi, pakun talle pokaali veini ja räägime juttu. Kassa järjekorras näen veel ühte vana laevatuttavat ja ka temaga saab paar sõna vahetatud. Täitsa kummaline mõelda, et töötasime nii palju aastaid tagasi koos.  Estline´is veel, kusjuures.

Õhtul olen väsinud kiirest päevast ja haigutanud juba seitsmest saadik. Hea, et meelde tuli poest läbi hüpata ja homseks mardilaupäevaks komme osta- külas elades ju nendest ei pääse!

Kodus olesklen niisama ja luban endale klaasi prantsuse kuiva siidrit. Üks naabrimees astub korraks läbi. Lapsed saavad õigel ajal magama ja mina lähen homme veidi hiljemaks tööle.

 09. november, kolmas päev

Ärkan pool tundi hiljem ehk 7:15. Janel viib unised lapsed ise kooli- lasteaeda ja haarab kaasa ka naabrimehe oma kahe lapsega. Mina aga loen veidi Doris Kareva „Deka“- t ja unelen niisama enne, kui duši alla lähen ja riidesse sätin. Täna söön kodus, sest tööle lähen alles kella kümneks.

Vastupidiselt eilsele päevale on kolmapäevad siin kõige rahulikumad, igavamad- sellised unised päevad, kus saab raamatut lugeda ja muid omale meelepäraseid asju teha. Ma ostsin endale Rootsist ühe raamatu, mida ma eesti keeles lugeda ei taha, kuna see on rootsi kirjaniku kirjutatud- Väikesed kollased sidrunid. ( Kajsa Ingemarsson). See on minuga tööl kaasas ja täna saan seda jälle veidi lugeda.

Tahan teile tutvustada oma praeguse aja absoluutset lemmikut valgete veinide hulgast: Gavi di Gavi Fossili, mida ka meie poest osta saab. Välja näeb pudel selline:

Ma ei teagi, et mulle mõni valge vein nii väga meeldinud oleks, kuigi jah, erandiks on Pecorino, mida me jõime Itaalias veinimõisas olles ja mis hiljem, meie kliimas, enam niimoodi ei maitsenud. Gavi di Gavi Fossilit tellime alati, kui Taunoga õhtu- või lõunasöögil koos käime. Sobib niisama nautimiseks, kergete salatite, kala ja mereandide juurde. Selle veini värske, puuviljane ja karge maitse tekitab kergelt sõltuvuse. Seda lihtsalt peab proovima! Tõsi, jah, restoranis maksab pudel 29-35 €, kuid see on oma hinda väärt. (meie hinda näete siit: http://www.winestore.ee/tootekataloog?prod=3186 ). Reklaami tuleb teha, seda enam, et hetkel ka reklaami- ja turundusjuht rõõmsa näoga Hiiumaal lehti riisub ning mul endal ei ole mitte kui midagi asjalikku teha siin laua taga J

Sisestan paar arvet müügisüsteemi, vastan harvadele telefonikõnedele, töötlen suviseid pilte, loen ja tõlgin ja kirjutan väljendeid ning sõnu välja. Et oma keeleoskust hoida ja turgutada. Uni on! Meilboksis haigutavad loetud ja juba vastatud kirjad. Teiselpool ekraani haigutan mina. Igav on. Siis prindin Merlinile hunniku pilte välja värvimiseks, talle ei saa neist kunagi küll. Ka lasteaia jaoks teen hunniku ja panen homme hommikul talle kaasa- teisedki tahavad värvida. (sellel lehel on hästi palju igasuguseid pilte, kui kedagi peaks huvitama: http://www.coloring-pages-kids.com ).

Kodus panen masinatäie pesu pesema, kuulan, kuidas meil neli erinevat seltskonda mardisante kodus oli käinud ning pärast vaatan, kuidas Merlin hoolega juba esimesi pilte värvib. Hea on niisama rahulikult istuda. Homme lähevad lapsed hambaarstile.

10. november, neljas päev

No kuidagi ei taha hommikul sealt sooja teki alt välja tulla- lihtsalt nii mõnus on olla... Aga peab: kool, lasteaed, töö. Aknast välja vaadates on maa härmas, on külmetanud ning kraadiklaas näitab -6. Oi, tuleb vist talv, ka sellelgi aastal. Õnneks saab auto eelnevalt käima panna ja siis ei loe need väikesed miinuskraadid õues midagi. Talverehvid saan alla, nähtavasti, reedel.

Mul on täna selline päev tööl, kus ma saan hirmus palju mööda poodi ringi kõndida: tellimused tarnijate agentidega. Umbes 15 korda kõnnin erinevate inimestega terve poe risti- põiki läbi. Eelmisel suvel, kui mul mõnel sellisel päeval sammulugeja vööl oli, sain päeva lõpuks kokku pea 5000 sammu. Ja seda ainuüksi meie poes ringi kõndides. Räägi veel, et istuv töö!

Õhtupoole käin Seppäläs ja ostan Jan- Erikule kindad ja mütsi. Tagasi jõudes ootab lihameister Indrek mind oma võrratute lihadega. Proovime kahte uut maitset ja kõik soovijad saavad midagi kaasa osta. Suurt valikut tema valgesse kasti alles jäänud ei ole, aga ma ei suuda ära öelda küüslaugu ja sidruni veisele. Nämma! Homme õhtul on ju play off mäng Eesti- Iirimaa vahel ja igasugune hää snäks kulub kenasti ära!

Täna läheb aeg kiirelt ja see on hea- pean ju veel pühapäeva õhtuni siin olema. (hea, et koju magamagi lastakse :P)

Lastel läks hambaarsti juures hästi ja Merlin näitas uhkusega oma ainukest plommi, mis arst talle otsustas panna, kuna hambast oli tükk välja tulnud mängu käigus. Ka Jan- Erikul on praeguseks kõik hambad korda tehtud. (ei tea, millal ma ise nii julgeks saan, et ka tee hambaarsti kabinetti jalge alla võtan...).

Kodus aga sorteerin puhta pesu hunniku kappidesse, kiidan lapsi tubli olemise eest hambaarstil ja kuulan ,kuidas neil päeval läks. Naabrid tulevad korraks läbi ja arutame eelseisva nädalavahetuse plaane. Noh, et midagi koos teha või midagi. Hiljem istun diivanile ja võtan väikse pokaali portveini. Merlin poeb minu kõrvale, paneb oma suure mängukaru mulle sülle, sätib oma pea mõmmi peale ja sekundi pärast ta juba magabki- pikk lõunauneta sündmusterohke päev on teda nii ära väsitanud...

11.11.11, viies päev

Ei saanud teisiti, pidin ka proovima, kuidas selle kummalise kuupäeva kirjutamine on. Täna ju midagi muud kusagilt ei kuulegi, et kui maagiline ja head õnne toov ja mis kõike veel see tänane päev on. Täpselt samasugune tavaline kuupäev kui teisedki, aga näed- inimestel on igav ja tuleb ellu põnevust luua.

Tulin jälle kümneks tööle ja sain natuke kauem magada. Janel läks hommikul Merliniga koos lasteaeda putru sööma: selline ühine isside- laste pudrulaud tehti isadepäeva raames. Noh, igav oli olnud ja Merlin ei võtnud ühtegi ampsu, muidugi.

Pärast tuli Janel töö juurest läbi ja võttis mu auto kaasa. Mul on nüüd talverehvid kenasti all ja minu poolest võib see lumi juba maha hakata nüüd tulema küll.

Reedene tööpäev ei erine väga teisipäevasest: ikka saatelehed, arved, kaup, parandused, tootekoodid, sekka paar toredat ja mitte eriti toredat kundet, ja nii see õhtu juba käes ongi. Vahepeal tegelesin ühe sõbra koolitööga, aitan veidi kaasa mõelda. Küll siis kõik uudistasid, et mida ma täpselt teen, aga sellest ma ei ole nõus rääkima teistele. Ei ole vaja teada, onju!

Olen vargsi, enesele teadmatagi, oodanud õhtut. Sest siis on jalgpall ja mitte kodus diivani peal vaid hoopiski meie äsjaavatud uues pubis. Koos Eveliniga. Meil saab seal, kindlasti, tore olema. Sest pubis on palju jalkahuvilisi ja seal saab valjusti naerda ja karjuda ja keegi ei tule vahepeal ütlema, et Emmmmeeeeee, ma tahan süüa. (just enne magamaminekut). Eks ma homme siis kirjutan, kuidas kõik oli.

See tähendab siis seda, et ma sõidan koju, vahetan riided ja siis juba aidaa- pubisse! Lapsed jäävad Janeli hoolde J

12. november, kuues päev

Täna sain ma hakkama sellega, mida ma arvasin, et ei juhtu. Ehk siis hommikul arvasin endal aega olevat maa ja ilm ja kui autosse istusin, käed roolile panin ja avastasin, et kell armatuurlaual näitab juba 09:25, tuli selgusehetk. Ma olin täiesti kindlal arvamusel, et lähen ka täna kümneks tööle, kuigi on laupäev ja kell pool kümme pean ma ise kohal olema. No tule taevas appi, ausõna! Mitte, et oleks sisse maganud- mul oli veel aega pesu kuivama panna ja Merlinile hommikusööki teha...Egas midagi, kõne Kertule ja nii nad mind ootama jäidki.

Nii, kui poevõre ülesse tõstsime, oli pood rahvast täis. Koheselt tuli ka tagaruumides „baar“ avada, sest ühed rootsi provvad tahtsid meie pakiveine maitsta, et siis suurem kogus osta. Nojah, hommikukohvi jõudsin juua alles veerand 12, enne seda oli lihtsalt nii kiire.

Mängisin punase veini vetsupotist allalaskmise mängu ka. Need, kes mu töö juures käinud on, teavad, et meil on siin tagaruumides ka jookide maitsmise võimalus. Aga kuna pakiveine ikkagi nii palju ei mekita, siis juhtub päris tihti, et peab juba liiga kaua avatud olnud veinid ära viskama. Ükskord varem, kui meil siin napsulembene laotöötaja oli, siis võttis tema alati need veinid endale koju kaasa. Ja sama teed läksid ka 15 pakki „parim enne“ kuupäeva möödudes ühed jubeda maitsega veinid. Pärast oli kuulda, et pool Kohilat kannatas järgmisel päeval pohmaka all.

Väsimust nagu ei olekski, kuigi eile läksin alles pool kaks öösel magama. Istusimegi koos Evelini ja pubi omanikuga ühes lauas, vaatasime jalkat ja elasime koos kõrvallaudades lärmavatele meestega mängule kaasa. Oeh, see mäng ikka kruttis kõik nii üles, paha oli vaadata, kuidas üks kõrgelt hinnatud kohtunik meie tiimile lihtsalt ära pani. Selline mekk oli kogu mängul küljes, et noh, külapoisid, saite küll play- offi, aga näete, siin mängitakse sootuks teist mängu ja küll me teile kohe ka koha kätte näitame...Aga lõpuskoor oli siis 0:4, Eesti kahjuks.

Pubi on ilus! Ja hinnad on nii mõistlikud. Nüüd saab minu juurde tulles ka pubisse istuma minna. Ja seal ongi selline mõnus fiiling- isegi, kui kõiki ei tunne, on läbisaamine nii sõbralik. Mulle meeldis see, et kui ma midagi soovin, siis pubiomanik teab juba seda ja hõikadki, et kuule, ole hea, pane see tavapärane jälle! Niimoodi on hea.

Söögipoest haarasin kaasa küpsisetordi ja makaronisalati materjalid ja enne täna magama ei saa, kui need asjad valmis tehtud. Koos lastega ikka, nad on nii tublid abilised juba!

Homme on isadepäev. Ja minul viimane tööpäev sellest pikast- pikast nädalast.

Enne magamaminekut helistasin Kerlile, soovisin veelkord õnne ja tahtsin kuulda, kuidas kalli Mia sünnipäevapidu läks. Sest täna sai Mia juba kaheaastaseks. PALJU ÕNNE KALLIS RISTITÜTAR!

13. november, seitsmes päev. VIIMANE!

Täpselt kell 09:25 astun poeuksest sisse. Ilm on sombune, hall, veidi vilu, kuigi on plusskraadid. Tuju ei ole ka just kiita- ei tulnud just heameelega täna kodust ära, isadepäev ju ja me ei saa perega kõik koos midagi ette võtta. Minu jaoks suht kurb isadepäev, seega.
Töö juures on rahulik, saan oma raamatut lugeda. Päeva teises pooles ma muud ei teegi. Õhtuks on raamat läbi.
Rahvast käib suhteliselt hõredalt, kuid arved on suured. Ühe internetitellimusega tekib mingi arusaamatus, mis leiab siiski positiivse lahenduse. Mina teen aeg- ajalt täiesti mõttetuid liigutusi ja ajan asju sassi- ühesõnaga, paras sooda juba peast, ikkagi seitsmes päev ju. Šeifis olevat raha ei hakka ma kokku lugema, kuna ei ole kindel, et numbrid kõik õigesti saavad :P
Mõtlen, loen rootsikeelseid ajalehti, proovime Saku õlletehase jõulumõdu, mis üllatab oma mesise ja kergelt kardemonise mekiga. Mõnus alternatiiv glögile jõulude ajal. Soovitan proovida!
Suurt suhtlejat täna minust ei ole- varjun oma raamatu taha ja tõesti- hea viis ennast hoopiski mujale lülitada.
Õhtu saabub märkamatult ja täna õnnestub isegi kümme minutit varem pood kinni panna. Väga hea- võre alla, siis veel koduteel autot tankima ja siis ma juba istungi ärateenitut punase veini pokaaliga kodus diivanil. Läbi see nädal- lõpuks ometi, ma elan veel!

p.s.selle terve päeviku kiri on meelega nii pisike, sest postitus muutuks muidu nii- nii pikaks. (mitte, et see lühike oleks...) 

Sügisest...

Mulle on alati sügis meeldinud. Ja kuigi ma alati naudin kevade tulekut ja suves olemist, ei saa need sügisele vastu. Sügises on miski kummaline rahu, mida suves ei ole. Suved peavadki olema pöörased, kiired, täis igasuguseid ootamatusi ja elamusi. Et siis sügise saabudes maha rahuneda. Ja siis tõdedki mõnel udusel hommikul, et enam ei olegi kahju lükata seda punast aknakest seinakalendril üha edasi ja edasi.

Ja oi, mis imelisi asju nüüd looduses toimub! Kõik muutub nii kiiresti: roheline värv muutub kirjuks ja mõne aja pärast jääb alles vaid hall.
Meie aed on samuti muutunud. Toomingapuu, mis aiaosa poolitab, on juba raagus, tänu tugevatele tuultele. Nüüd paistavad aknast kätte aia tagaosas asuvad kasvuhoone ja saun. Meie väikse tuuleveski nelja ilmakaare poole suunatud tiivad teevad sügistuultes järjest kiiremaid ringe. Ka see paistab teise korruse aknast ära.
Aga muru on täis kollaseid langenuid lehti ning paekividest jalgrada ääristavad viinapuult mahapudenenud suured kirjud lehed. Lilleamplid on kuuri alla järgmist kevadet ootama pandud, kuid maja ees trepi kõrval õitsevad endiselt veripunased rododendronid ja valged kirikakrad.
Täitsa uskumatuna võib ju tunduda, aga me siiamaani saame veel tomateid oma kasvuhoonest! Jah, need küll ei ole enam sellised suured ja mahlased, aga ikkagi omad.
 

Meie kahe-aastane viinapuu

 Selle aasta sügis tõi meie perre spordipisiku. Või, tegelikult, see suur sportimise trend on meil vallutanud kogu küla. Naistel on kaks korda nädalas ringtreening, mehed käivad samapalju jõusaalis. Meie väike Merlin harrastab usinalt iluvõimlemist ning viskab spagaate nagu oleks eluaeg sellega tegelenud. Vahetult enne jõule on neil päris esimene ametlik esinemine. Jan- Erik, temal on endiselt oma batuuditrikid ja tõukeratta trikid, mille sõnavaras ma eriti kehva olen ja ei saa suurt midagi aru, kui ta midagi uut jälle näitab mulle. Ping- pongi käib ka endiselt pärast kooli mängimas.
Ja kui mõnus on see tunne pärast ühist sportimist! Nagu oleks midagi suurt koos ära teinud!
Päris tihti on meil nüüd ka ühised filmiõhtud. Ja niimoodi on hea koos istuda.


Jah, mulle see sügis kuidagi on kohe meeltmööda. Pimedad õhtud, küünlapõletamised ja tuli kaminas. Varsti hakkavad näpud kudumisvarraste järele sügelema ja siis ma tean, et ma suurt millegi muuga oma õhtuid ei veedagi. Esmalt pean aga läbi lugema raamatuvirna, mis raamatukogust võetud sai.
Aga nii palju on aega ja üldsegi ei ole nukrust selles, et ilmad muutuvad külmemaks ja et loodus ennast talveks vaikselt valmis sätib.
Räägitakse, et novembri alguses pidi lumi maha tulema. See pole üldsegi vara- igal aastal on umbes sel ajal lumi maha tulnud. Ainult, et inimesed kipuvad seda iga kord ära unustama. Ei teagi, miks, aga sel aastal ma ootan talve. Ja lund. Ja läbipääsmatuid teid.

Ahjaa, üks hästi oluline asi veel- meie peres on nüüd viis liiget! Septembri alguses võtsime me triibulise kiisu, kelle nimeks sai Eliise. Lapsed on temast nii vaimustuses ja mis seal salata, eks me isegi, kui ta nii mõnusasti sulle telekat vaadates sülle magama poeb...


Eliise ehk Liisu

Suvemeenutused...

Ja nüüd, kui kalendri järgi on juba viis päeva sügis kestnud, on kõige õigem aeg võtta kokku need tähtsad tegevused ja sündmused, mis meil sellel kaunil suvel olid.

Sest meie suvi oli kaunis: palju päikest, palju meres ujumist, palju sõpradega koos aja veetmist. Ja nii oligi, et selle möödunud suve kohta oskan ma vaid häid sõnu öelda ning ilusaid hetki jagus kohe kuhjaga! 

Selline me suvi oli:

JUUNI algus tõi Merlinile tuulerõuged. Põdes suhteliselt kergelt nagu ka Jan- Erik omal ajal. Ja samas vanuses, muide :) Palavik oli tal vaid ühe päeva ja siis, rohelisetäpilisena, sai ta ikka teiste hulgas kenasti toimetada. Mina uurisin eelnevalt kõikide käest järgi, kas on tuulerõugeid põdenud või ei. Tuli välja, et ainult Merlin ei olnud. Ja naabri kõige noorem tüdruk, kes siis Memmilt need omale üle võttis :)

Minul endal oli juunikuus kiire aeg: tõlketööd, mu tavapärane töö, õhtused istumised naabritega ja esimene selle suve Hiiumaa reis. Jaanipäev tuli suure tormiga ja vihmata Hiiumaal, Mareki ja Kersti suvekodus.

Ja kõige uuemat titat nägin ka juunikuus- Terje pisikest neljandat beebit.

JUULIKUUS tuli Kerli koos oma kolme kaunitariga siia. Ja see oli hästi tehtud, sest siis olid ilmad kõige mõnusamalt soojad ja päikest jagus nii- nii palju! Ja siis ta oligi siin, meie juures. Kuniks minul algas puhkus ja ma sõitsin oma lastega Hiiumaale, kuhu nemad juba paari päeva eest läinud olid.

Ja minu puhkus oli tõeliselt mõnus: päike, meri, sõbrad, keda nii harva näeb ja kes ikkagi viitsivad saare peale külla sõita, ja lihtsalt hästi palju niisama olemist. See viimane on puhkajale eriti tähtis!

Käisime Kerliga koos minu töökaaslastega ühisel purjetamiseretkel ka Haapsalu lahel. Selle päeva meenutamine toob naeratuse näole :) Ja mul on nii hea meel, et ma sain oma kalli Kerli sinna kaasa võtta!

Juulikuu eelviimasel päeval toimus üks imeilus pulmapidu. See oli selle suve kõige kaunim sündmus. Ja see oli lihtsalt nii ilus, algusest lõpuni, et see oli kogu seda ootamise vaeva väärt, mis sellele eelnes :) Kallis täditütar Annika ja tema teinepool Mihkel olid need ilusad noored, kelle tähtsat päeva ja imelisi hetki meil oli au näha. (ja ma salamisi mõtlesin, et miks, oh, miks ma küll ometigi juba abielus olen...Sest see laulatus Niguliste kirikus võttis sõnatuks).

Ja siis tuli AUGUST. Ei olnud seegi rahulikum kuu kui teised- suvi kestis täie hooga ja hoogsalt edasi!

Minu suvepäevad, Janeli meeletud suvepäevad, grilliõhtud ja ööd...Kerli läks koju Iirimaale. Ja Mia ja Katie ja Shauna ka, muidugi. Sellest oli kurb meel nagu ikka, kui nad alati ära lähevad. Sest lapsed kasvavad nii ruttu ja pealegi ei ole teada, millal neid jälle kõiki näha saab.

Siis minu traditsiooniline reis nende tüdrukutega, kellega me kunagi ammu (nii umbes täpselt 10 aastat tagasi), üheskoos Reisieksperdis tööd rabasime teha. Seekord sõitsime Noarootsi poolsaarele ja ka Osmussaare reisi võtsime ette. Seda merereisi, mis saarele ja tagasi toimus, ei taha enamus meist meenutada, sest ma ütlen- ka minul tekkis hetkeks hirm seal paadis nii koledasti kõikudes. Aga- selline traditsiooniline ettevõtmine on, igaljuhul, hirmus tore ja me teeme seda kohe kindlasti ka järgmisel aastal!

Augustikuu viimane nädalavahetus viis meid Janeliga taas Hiiumaale. Kolmas reis selle suve jooksul. Kolmas kord saarele tiir peale teha. Seekord siis oma naabrite Marjana ja Mikuga ja me kõik jäime selle nädalavahetusega väga- väga rahule! Peale toredate hommikute, lõunate ja õhtute, oli meil ka mitu kasulikku õppetundi. Sest mehed käisid kalal. Ja kala tuleb puhastada. Esimest korda elus puhastasin võrke, puhastasin kala ja pärast olid kõik sõrmed lestade karedast nahast krobelised. Jube ikka küll, mida kõike ära peab tegema, et suitsulest lauale saada :D

Ja siis oligi suvi läbi! 

Kõige- kõige tähtsam selles suves oli aga see, et meie väike Merlin õppis ujuma! Iga päev meres harjutamist kandis kiirelt vilja ja oma venda jäljendades see niimoodi tuligi. Küll on tubli tüdruk, sukeldub muudkui vee alla ja ujub, ujub...

See suvi jääb meelde! Selles oli nii paljut, mida talvekülmas meenutada on :)

 

Ma olen näinud...

Ma olen näinud päris paljusid ilusaid ja koledaid asju siin ilmas, kui ma olemas olen olnud. Kõikide nende, hetkel, 35 aasta jooksul. Mõned asjad jäävad kohe eriti meelde. Siin on osad neist-

Ma olen näinud päikeseloojanguid ja - tõuse, otse merre ja mere seest ja see on iga kord kordumatu. Ma olen näinud lapsi sündimas ja seda erilist pilku nende inimeste silmades, kes need lapsed just äsja said. Samas ma olen näinud sügavaimat kurbust ja valu minule kalli inimese silmades, kui ta mattis oma noores eas surnud parima sõbra. Ma olen näinud perede lahku kasvamist ja sõprade isaks kasvamist. Ma olen näinud laeva, mis tormi käes vaevaliselt ennast püstiasendisse jälle seab ja olen näinud sõpra, kes omaenda elus püsti enam tõusta ei taha. Olen näinud leppimisi, kaklusi, andeksandmist...Väga palju olen näinud kohti, mis südamesse jäänud ja kuhu ikka võiks alati tagasi minna. Olen näinud hetki, kui ilma rääkimiseta sa kaotad väga palju- ja seda aega, uskuge mind, enam kunagi tagasi ei saa. Ma olen näinud korraga kahte vikerkaart üle taevalaotuse, nii kirkate värvidega, et seda raske on järelegi joonistada ja samas- ma olen näinud musta masendust, mis inimhingest mitte kui midagi järele jätab.

Ma olen näinud...

...päris palju vist:

õnne, ilu, kirge, leppimist, rõõmu, valu, armastust, andeksandmist.

Aga- mis kõige tähtsam on- ma olen näinud ARMASTUST.

Suur vend ja väike õde.

Täna tööl olles tavapärast poeskäiku tehes kohtusin hetkeks oma nelja aasta taguse eluga. See pilt oli ühest umbes 9- aastasest poisist, kes oma pisikest, vast paarikuist, venda mööda kauplust vanemaid oodates vankris ringi sõidutas. Niimoodi vaikselt, ise vahepeal vennal sõrmedest kinni võttes ja talle naeratades.

Ja mulle tuli hetkeks kõik meelde, kuidas meil see oli. Neli aastat tagasi, kui Merlin sündis. Jan- Erik oli samasugune suur hoolitsev vend, kellele pisikene õde tähendas väga- väga palju.

Mäletan nii hästi, kuidas Jan- Erik tahtis alati ise Merlini vankrit lükata, kuidas ta palus, et mina tuleksin lasteaeda talle järgi, sest ta tahtis Merlinit kõigile näidata. Oma rühmasõpradele ja muidugi, oma kasvatajatele, ükskõik, kes siis tööl oli. Kõik kasvatajad olid lõpuks kohtunud Jan- Eriku väikese õega, kellest suur vend rääkimast ei väsinud.

Hiljem, kui Jan- Erik koolis juba käima hakkas, siis ei läinud ühtegi hommikut mööda ilma, et ta esimese asjana pärast ülesse tõusmist meie tuppa piiluma poleks tulnud, et kas õde juba ärkvel on. Me reeglina olime seda. Siis ta tuli ja vaatas teda ja kallistas ning soovis meile head päeva.

Mäletan ka seda, kuidas Jan- Erik Merlinit kogu aeg süles oleks tahtnud hoida, kuidas ta temaga mängis, teda naerma püüdis ajada ja talle laulis. Esimesed naeratused õelt meelitaski Jan- Erik oma naljatamistega välja. Ja kogu see õhin, kuidas ta alati küsis, kas Merlin on päeva jooksul midagi uut juurde õppinud...

Nii hea, nii soe tunne oli seda meenutada ja tõdeda, et ka praegu on niimoodi. Suur vend hoiab oma väikest õde. Ja see on nii loomulik, teistmoodi ei olekski ju mõeldav!

Samuti jään ma elu lõpuni mäletama Jan- Eriku esimesi sõnu, kui ta Merlinit esimest korda nägi. Need olid: Ta on nii armas! Ta on nii armas...

Äratundmine

Ei oskagi kohe kokku lugeda neid raamatuid, mida olen läbi lugenud ja mille sisu on olnud suhteliselt sarnane: tuli üks keskealine paar külmalt ja vihmaselt Inglismaalt ning asus elama oma uude äsjaostetud või renditud maakodus Itaalias või Lõuna- Prantsusmaal.

Ikka ja jälle neelan neid teoseid ja imetlen kadedusega, kuidas renoveeritakse vanaldased varemed, kuidas tehakse korda vanad viinamarjaistandused või oliivipuusalud...Loen ja igatsen sinna põldudele, Vahemere päikese lähedale. Täpselt sama palju, kui ma unistan sealses kliimas elamisest, imetlen ma neid inimesi, kes oma suure ning raske töö ja vaevaga seda kõike teevad. Ja kuidas nad oma argipäevi veedavad. Loen ja vaimustun, kuivõrd tähtis on igapäevane suhtlemine oma naabrite, peretuttavate, kogu külaga. Kuidas ei möödu päevagi, kui keegi lihtsalt niisama sinu juurest läbi ei astu ja ei päri, kuidas sul läheb? Kuidas igale tavalisemalegi ettevõtmisele su üleaedne heameelega appi tuleb. Et töö kiiremini tehtud saaks. Üheskoos. Sest mõnel teisel päeval on ehk temal täpselt samamoodi sinu abi vaja. Ja siis- pärast ühist töötegemist ka ühiselt üks kosutav ja meeldejääv õhtusöök võetakse. Lauale kantakse igaühe poolt midagi head- paremat ning meeleolu muutub üha mõnusamaks. Kes meist ei sooviks selliseid hetki oma tavalisse argipäeva?

Ja siis, ühel hetkel, ma taipasin. Kui väljas oli sombune ilm, mina olin söögitegemisega ametis, lapsed jooksid õues ringi ja Janel aia teises otsas saunaseintele laudu kinni kopsis. Et mul ongi selline elu, mida raamatutest lugenud olen. Vähemalt selle suve algusest on niimoodi olnud.

Mul on naabrid, kes astuvad minu juurest läbi ka kõige tavalisemal päeval ja küsivad, kuidas läinud on. Me jagame muresid ja rõõmustame koos. Kui ma meie väiksesse külapoodi sisse astun, tervitab poemüüja mind laia naeratusega ning teab ehk juba ettegi, mis tänagi poekotti potsatab. Ja kui lapsed on kaasas, siis on ta veendunud, et ka seekord ei lahku me poest jäätist ostmata. 

Ja need ühised tööd! Meil on hetkel saunaehitus pooleli ja eelmisel õhtul on kokku lepitud, et kõik tulevad appi, siis seda nad teevadki ilma, et peaks üle küsima. See on kuidagi loomulik, et tullakse ja aidatakse. Et sellised asjad valmivad üheskoos. Ühel aiavärav, teisel terrassipiirded, kolmandal saun...

Aga õhtul, õhtul me istume üheskoos laua taha ja sööme korralikult. Sel ajal, kui meespere tõsise tööga ametis on, teeb naispere õhtusööki. Üheskoos. Igaüks on midagi kaasa toonud: grillil säriseb midagi, siis veel värsketest tomatitest ja kurkidest salat kõrvale, natuke basiiliku ja mozarella- tomati ampsusid ning tavaline õhtusöök muutub meeldejäävaks hetkeks ühes täiesti tavalises päevas.

Ja kuidas me naerame! Südamest, õnnelikena, elades hetkes.

Peaaegu tavaline suvine nädalavahetus

Peaaegu sellepärast, et ikka igal laupäeval ei juhtu nii, et Janel ühe oma kaubikutest võtab ja oma emale Muhusse murutraktori viib. Seekord ta läks. Pärast hommikust kohvi ja mannaputru, mida kaunistas Hiiumaa- vanaema maasikatest tehtud toormoos, mis hiljuti tema põhjatust külmikust meieni jõudis.

Lehvitasime kolmekesi ukse pealt ja läinud ta oligi.

Kella kümne ajal kostavad koputused välisuksele- need on kas Jan- Eriku või siis Merlini sõbrad, kes juba kohal on. Usinalt minnakse avama ja muidugi, sõbrad on oodatud mängima, ükskõik, kas siis suured või väikesed. Minul pole selle vastu midagi, ongi lastel põnevam, mis siis, et mõnikord ma avastan isegi kuus või rohkem sõpra oma aiast või toast. Mäng on lastele tähtis, samuti sõbrad. Mulle meeldibki, et mu eelteismeline ei istu päev läbi nägu arvutiekraani põrnitsemas vaid sootuks kogu päevase aja õues aktiivselt veedab. Ja Merlin- tema on selline nelja-aastane, kes arvutist üldsegi väga vähe teab ja ma usun, selle üle ka õnnelik on. Ma ei saagi aru, miks osad lapsevanemad uhkustavad oma nelja-aastaste või noorematega isegi, et oi, kui palju mu laps ikka arvutist teab! Milleks seda neile vaja on? Ei ole ju...

Kui lapsed on hõivatud oma sõpradega, siis mina hakkan natukene koristama. Tõstan asju ühest kohast teise. Merlini ja Jan- Eriku tubades. Kuigi ma tean, et peagi on need asjad teistes kohtades nagunii. Siis panen pesud masinasse. Ilus soe ilm on ja ma ei jõua ära oodata, millal pesu õue kuivama saan riputada. No see tuule ja päikese käes kuivanud pesude lõhn...Mmmmmm, minu poolest võiks tuulistel päevadel ainult pesu pestagi- see lõhn on seda väärt! Hiljem hüppan korraks siiasamasse poodi ja ostan veidi hakkliha kotlettide jaoks. Vahepeal sõtkun ka leivataigna kokku ja panen vormidesse kerkima. Seekord saab kolm leiba, sest ühe tahan külakostiks homme kaasa võtta.

Kui leivad ahjus tasasel temperatuuril kerkimas on ja lõunasöök söödud, siis polegi midagi muud teha, kui otsida üles oma raamat, mis eile raamatukogust võetud sai. Vahepeal helistan ka Janelile ja uurin, kas ta tuleb koju või jääb sinna. Ei viitsi tagasi sõita, ütleb ta ja noh, eks peab selle vastusega siis leppima. "Ma tegin nalja", ütleb ta hiljem, kui kella kuue ajal koduuksest sisse astub. Muidugi läheb mu meel rõõmsamaks, kui näen, et ta on koju tulnud.

Keeran ahjutemperatuuri 200 kraadi peale ja nii mu leivaküpsetamine algabki. Hetkeks jõuan lilleampleid väetiseveega kastma ja siis pean juba tuppa tagasi tulema, sest leib vajab küpsemise ajal hoolikat vaatlust- ei saa teda unustada ahju, siis ei tule ta selline nagu sooviks. Lilled kastetud, istun oma järjekordse Vahemere- raamatuga diivanile ja naudin lugemist, mida pakub mulle Carol Drinkwater oma raamatuga " Oliiviteekond". See on teine raamat tema sulest, mida endasse ahmin. Ei saa ma kuidagi üle sellest Vahemere vaimustusest ja viinamarja- või oliiviistandustest. Ma armastan neid raamatuid. Need on nii ehedad! Seda taipad siis, kui oled ka viibinud seal, millest need räägivad.

Kui leivad on ahjust välja võetud ja märja rätikuga kaetud ja raamat selleks korraks taas riiulile oma aega ootama pandud, lähen mina oma tavapärasele kõnniringile. Seekord tuleb kilomeetreid natuke rohkem, aga tuju lihtsalt on nii hea, et tahakski jääda niimoodi siia tee peale kõndima...Ma ikka eelistan üksinda kõndimas käia. Esiteks ei jõua keegi mu tempot pidada ja teiseks, ei taha ma sellel ajal kellegagi niisama muliseda. See kõndimise aeg on aeg mulle endale: minu mõtete aeg. Ei, ma ei kuula muusikat siis, sest loodusel endal on nii palju öelda. Kõik need linnud, kes laulavad, tuul, mis toob sinuni kaugemaid helisid- kusagil haugub koer, kusagil naeravad lapsed...Ja mu enda mõtted- need vajavad ka oma aega. Ja kõndimine on selleks just kõige parem aeg!

Kui ma siis jõuan lõpuks tagasi oma  käimiselt, kui mõtted on selged ja hinges on rahu, siis astun tuppa ja võtan rõõmuga oma argipäeva vastu. Lapsed pessu, ise ka ja siis ongi päev otsa saamas. Mina hakin veel hunniku sibulaid ära homseks pirukaks, mida külla kaasa küpsetama hakkan, teised aga vaatavad filmi. Lapsed uinuvad teleka ees, mina teen endale ilusa laupäeva lõpetuseks pokaali merlot ning peagi lähen isegi magama.

Homme näen ma taas ühte pisikest beebit, kes sündis siia ilma natuke vähem kui kuu aega tagasi...
 
Pühapäeva hommik toob pirukaküpsetamise meie perre. Lapsed saavad oma hommikupudru ja mina hakkan rõõmuga küpsetama. Kätlin jõuab meie juurde kell pool üks, siis peame valmis olema. 
Ja me oleme- Merlin, pats pähe punutud, ootab juba ammu tädi Kätut trepi peal ja mina muudkui kiikan ukse vahelt, et millal ta saabub... Nii suur tahtmine on minna Terje juurde tema viimast, neljandat, beebit vaatama. 


Siis istume seal ja arutame igasuguseid asju. Väike ilma nimeta poiss on me süles, mõtleme talle kambaga nimesid välja: Kusti ja Henri on mu lemmikud. Proovige leida poiste nimesid, mis on kahesilbilised ja lõpevad I- tähega...Ei ole eriti kerge...Ma nii ootan, mis selle poisi nimeks lõpuks saab. 

Koju jõudes on Jan- Erik ja Janel mõlemad ära. Üks toimetab linnas ja teine on naabritega kalale läinud. 

Selline tore nädalavahetus meil ongi, nagu ikka...

Kallis Terje, nii hää meel on su pärast- sul on maailma kalleim varandus süles :)

12 aastat!

Jah, täpselt nõnda palju aastaid täitus meie kallil pojal sellel aastal.

03. juunil aastal 1999 kell 12:20 nägime me esimest korda tema väikseid sõrmi, varbaid, ülekere kõige armsamat pisikest beebipoissi. Päris meie enda oma. Nii on ta kasvanud imetillukesest poisist päris suureks ja asjalikuks mehehakatiseks.

Aga sünnipäevahommik oli ka teistmoodi väga tähtsa päeva hommik: juba teist aastat sai Jan- Erik oma sünnipäeval tunnistuse ning koolivaheaeg võis alata!

Kui traditsioonilise maasikatega küpsisetordil 12 küünalt sai ära puhutud ja kõht mitmest torditükist täis söödud, siis oli aeg viimast korda sellel aastal neljanda klassi õpilasena koolimajja astuda. Merlin aitas asjalikult vennale lipsu kaela, sest venna on tähtis. Ja klassilõpetamine on samuti tähtis. Mina läksin samuti sellel aastal lõpuaktusele, sest tahtsin Jan- Eriku klassijuhatajat lillekimbuga tänada kõigi nende kolme aasta eest, mis ta minu poja Õpetajaks on olnud. Järgmisel kooliaastal tuleb uus klassijuhataja.

Sünnipäevapidu toimus järgmisel päeval siinsamas, koolis asuvas noortekas. (nagu poisid ja tüdrukud ise seda toredat kohta nimetavad.) Kõik sõbrad olid kutsutud ja kõik tulid ka- ei olnud ju vaja kusagile kaugele minna või oma vanemaid paluda, et nad autojuhiks oleksid.

Igasuguseid erinevaid tegevusi ja mänge olin neile välja mõelnud. Ikka selleks, et nad niisama terve aeg seal nelja seina vahel pinksi ei mängiks- lõpuks on ju pinks ikkagi kahe inimese mäng ja teistel võib igav hakata. Nii nad siis pididki võtma osa viktoriinist. Ja saapaviskamise võistlusest. Ja tooreid mune said samuti üksteisele visata. Ikka niimoodi, et kinni püüdes see katki ei läheks. Võitjaid said ikka kommi ka ja tundus, et lastele väga meeldis selline pooleldi pealesunnitud vahva värk. Nad keegi, muide, ei olnud kuulnudki neist võistlustest, mida ma seal neile välja pakkusin.

Ja siis oligi juba tordi aeg! Ka väike roheliste täppidega Merlin oli selleks ajaks meiega liitunud, sest naguniigi käisid enamus lastest meie juures juba eelnevalt mängimas ja tuulerõugeid olid nad ka kõik põdenud.

Aga õhtul, kui kodu oli vaikseks jäänud ja õde nohistas oma toas magada, puges Jan- Erik elutoa diivanil minu juurde, kallistas mind ja ütles, et See sünnipäev, ma arvan, see oli parim sünnipäev, mis mul eales olnud on!

Suur lilleaed, ümber väikse maja...

Käisime Janeliga esimest korda elus Türi lillelaadal. Väga meeldis. Kõhu sai hää- parema proovimisest täis ja avastasin enda jaoks naadipesto, mis oli nii hea, et ma jäin tükiks ajaks müüjaga juttu vestma ning pestot proovima :)
Kõik lilled ja amplid on meie aias sellel aastal Türi laadalt pärit.
Tomatitaimed, mis täna oma uue kodu meie päris esimeses kasvuhoones leidsid, saime siiski tädi Elina käest. Loodame kenat saaki!

Aga kogu lillekupatus sai kiirelt maha istutatud ja tööde jaotus oli selline: tüdrukud istutasid ja poisid kastsid. Nii sobis meile kõigile! Siin väike ülevaade kaunist reedesest õhtupoolikust:

Pärast reisimist

Ma mõnikord käin ära. Päris üksinda. Jätan lapsed ja abikaasa koju omaette tegutsema ning lihtsalt lähen. Tavaliselt on see Itaalia või Rootsi, kus ma niimoodi ära olemas käin. Mulle meeldib nii. Võib-olla, et see on jäänuk mu endisest laevatööst, kus kaks nädalt ikkagi perest eemal olin ning enda jaoks aega kuhjaga käes. Ja seda viimast peab olema. Kõigil. Ka neil, kes seda esialgu eitavad.

Nüüd olin ka ära. Nädal kevadises Itaalias. Reisil olija kogeb iga minut midagi uut ja erilist, kojujääjate elu kulgeb argipäevaselt edasi. Kui kodustega ühendust võtad, siis kuuled vaid, et kõik on endiselt nii, kui peab ja mida sa siis ootasid, et meil siin nii väga juhtuks?!? Ma tean, ega ei juhtugi, lihtsalt eemal olles tundub, et kui sa ise elad pidevalt uusi asju ja kohti üle, siis on see nii ka kodustel. Aga ei ole...

Kodust eemal olla on hea, aga tagasi koju jõuda- see on kuidagi eriline tunne! Teed oma koduukse lahti, astud esikusse ja vaatad hoolega oma tubasid. Täpselt samasuguse tunde ja pilguga, kui alles esmakordselt oma uue koduga kohtusid. Oi, mul on ikka nii ilus kodu, mõtled. Sest seda see ju ongi, lihtsalt- iga päev siin sees olles seda enam märgata ei oska. Sel hetkel tead, kuidas need inimesed, kes sinu koju esmakordselt tulevad, su elamist näevad. Ma näen seda iga kord, kui kodust rohkem, kui viis päeva ära olen.
See teeb õnnelikuks, see teadmine, et oled taas päriselt koju jõudnud.

Korraks ära käinud näeb ka väikseid muutusid, mis juhtunud on. Koha peal olijale ei jää need nii väga silma. Seekord ma nägin seda kõike rohelust, mida nädala eest veel ei olnud. Nurmenukud, varsakabjad, jänesekapsad õitsemas...Kevad on täies hoos! Poeg on pikemaks kasvanud, tundub. Tütar jookseb lasteaias sulle vastu sellise hooga, mis jooksurekordeid ületaks. Ja abikaasa- tema kallistus kestab kuidagi eriliselt kaua...

Jah, ikka peab ära olema selle juurest, mida sa armastad. Et oskaks taas hinnata ja sellest puudust tunda. Mina oskan!

p.s. reisikirjeldus ja pildid tulevad millalgi ka kusagile teise kohta. Ma luban:)

Kadedus

Nädal enne emadepäeva tuleb Jan- Erik kavala näoga koolist.

„Emme, kas sa soovid, ma annan sulle juba täna kingituse?“ No, muidugi, ma olen nõus ju. Jan- Erik toob koolikotis peidus olnud neljakandilise puidust lõikelaua. „Täitsa ise tegin, tööõpetuse tunnis“, ütleb ja naeratab häbelikult. See on väga ilus lõikelaud- ümarate nurkade ja sileda, õlitatud pinnaga. Nii tänulik olen ja näen, kuidas poja silmad kiitusest särama hakkavad. Väike Merlin seisab terve selle aja tõsise näoga kraanikausi kapi juures ja toetab selga vastu kapiust. Siis ütleb meile mossis näoga: „See on nii kole!“. Kordab seda veel. Jan- Erik pahvatab siis, et ei ole ju kole- Sa ei tea, kuidas ma sellega vaeva nägin ja kui kaua ma seda tegin!!! Aga ikkagi on kole, arvab Merlin.

Väike Merlin on kade, et temal ei ole hetkel emmele kingitust anda. Natuke mossitab ja siis läheb ja otsib paberid ning pliiatsid välja ning suundub oma tuppa joonistama.

Varsti saan tema käest pildi: pisikese lühikese peaga ja naerunäoga tüdruk on pildi peal, seljas triibuline ülipikk alt laienev kõikvõimalike värvidega kleit, huuled tumepunaseks joonistatud. See olen mina. Ja ma olen sellel pildil nii ilus! „Näe, siin on su süda“, ütleb ta, osutades täiesti õige koha peale.Tütreke saab ka suure kallistuse ja ma usun, et venna lõikelaudki on tema silmis nüüd märksa ilusam!

Aprill 2011. Sõprus.

Ühel ilusal aprillikuu pühapäeval on lihavõtted korraga käes. Meil on natuke mune värvitud eelmisel õhtul, meil on natuke pidusööki tehtud ja ootame lastega, kui Janel Muhust tagasi jõuab.

Aga lapsed ei malda toas istuda- väljas särab päike ja sooja on täpselt nii mõnusalt palju, et saab juba päris suveriided selga panna.

Jan- Erik jookseb oma sõpradega batuudile hüppama ning Merlin teatab, et tema soovib Caroline´iga mänguväljakule pikniku pidama minna.

Mänguväljak asub meie juurest kohe üle tühermaa ja sinna viib sirge tee, mis kenasti teise korruse aknast kätte paistab. Ja, tegelikult, paistab ka mänguväljak sealt kenasti ära ja see ongi põhjuseks, miks ma Merlini ideega nõus olen. Las nad siis jalutavad ja teevad omi toredaid asju.

Aga piknikule tuleb seljakotti pakkida midagi söödavat ja joodavat. Paar viilu leiba, natuke sinki ja morss, see on kõik, mida ma kapist sel varasel hommikutunnil leian. Kott selga ja siis nad juba lähevadki. Mina lähen ka- teisele korrusele, et vaadata, kuidas nad mänguväljakule jõuavad.

Üks nelja- ja üks kuueaastane tüdruk kõnnivad kõrvuti ning siis hakkavad jooksma. Korraga peatuvad ning tundub, et nad arutavad millegi üle. Kott tehakse lahti, pannakse jälle kinni ning avatakse uuesti. Ikka arutavad veel. Päris põnev on seda jälgida, natuke ajab ikka muigama ka. Siis tundub, et on jõutud kokkuleppele ja teekond läheb edasi...

Mina istun ja vaatan veel pikalt. Suureks on me tütreke kasvanud, asjalikuks samuti, mõtlen.

Aga minu päev saab rõõmsamaks sellest korduvast äratundmisest, et maale kolides olen oma lastele märksa parema lapsepõlve kinkinud :)