Mina küll armastan sind...-nagu sa alati ütled :)

Armastus ei ole ainult see, kui sa ütled ma armastan sind.

Armastus on väravas, mis sinu kojutulekuks on lahti jäetud. Ja terrassituli põlemas pimedatel talveõhtutel. See on hommikukohvis ja küsimuses, mida sa kõige rohkem sooviksid süüa hetkel. Kas panid turvavöö kinni, kas uks on ööseks suletud, kas lapsed said trennist koju, kas sa tahad, me läheme koos koju? Kõikides nendes küsimustes on armastus.

Sinu silmades, kui sa mind vaatad. Igas puudutuses, mida sa teed. Selles, kui sa ütled mulle, et ma ei tohi veel voodist välja, ülesse ärgata, sest palju parem on olla koos, kui minna ja hakata tegema mingeid muid asju eraldi.

Selles, kuidas sa mind hoiad. Igas kallistuses.

Ma tunnetan seda iga kord, kui sa oled mu kõrval. Õnneks, sa oled seda kogu aeg- südames.
Ja kõige selle pärast ei saagi sa kunagi enam siin muutuvas maailmas kahelda ühes asjas- ma armastan sind.

 

Kõndides...

-Sa käid jooksmas, jah? Mis muusikat sulle meeldib kuulata, kui sa jooksed?

-Ma ei käi jooksmas, ma käin kõndimas. Ja ma ei kuula muusikat, ma kuulan loodust. Tahad, ma räägin sulle, mida ma eile näiteks kuulasin?

Esimese asjana oli naabri hiigelsuure bernhardiini kuri haukumine. Kohe nii tige, et ma ei tea, mis oleks juhtunud, kui maasisesel elektripiirdel vool ära oleks kadunud. Siis tõstsin silmad ja nägin paremal lageda põllu peal sookure paari. Tead ju küll nende valju naervat häält? Ja hiireviu lendas pea terve selle kõndimise aja minu kohal oma kiledate hüüatustega. Nagu hoiaks mul silma peal. Lõokeste pidev siristamine, metsast aga lindude hääled, kelle laulu ma ära ei tunne. Ja muidugi jõe vulin...Või, mis vulin- pigem pahin, sest jõgi on kiire vooluga ning tuleb hooga astmelisena, kus veel on jõudu häälekalt oma teed jätkata. Ja siis tuule kohin kuuselatvades ja puude nagisevad kõned. Kui liblikalend oleks kuuldav, siis ka seda ma oleksin kuulanud- esimene sel aastal oli kirju liblikas, kuid kohe paari kilomeetri pärast kaks kollast. Üks lendas veidi aega kaasa koos minuga.

Kusagil kauguses haugub veel üks koer, kusagil sõidab mootorratas, see põhiline kevade kuulutaja. Ja siis korraga kling- klang- kling- klang, selge ja rõõmus tuulekella kõla majast, millest mööda kõnnin.

Ja vaikus. Kui olen ühe suure männi juurde jõudnud maanteest eemal ja seisma jään. Tuulevaikus ja suur vaikus selle kõige kohal.

Kõige rohkem aga kuulan ma omaenda mõtteid. Kõndides saavad need korda ja õigeks. Iseenesest tulevad lahendused asjadele, mida peas vaaginud olen. Võiksid proovida mõnikord!

Ma ei tea, kui palju selliseid inimesi veel on, aga ma tõesti ei ole elusees pannud oma mobiilile kõrvaklappe külge. Päriselt.

Ütle mulle siis nüüd, millist muusikat ma peaksin veel kuulama kõige selle

asemel?