Peaaegu tavaline suvine nädalavahetus

Peaaegu sellepärast, et ikka igal laupäeval ei juhtu nii, et Janel ühe oma kaubikutest võtab ja oma emale Muhusse murutraktori viib. Seekord ta läks. Pärast hommikust kohvi ja mannaputru, mida kaunistas Hiiumaa- vanaema maasikatest tehtud toormoos, mis hiljuti tema põhjatust külmikust meieni jõudis.

Lehvitasime kolmekesi ukse pealt ja läinud ta oligi.

Kella kümne ajal kostavad koputused välisuksele- need on kas Jan- Eriku või siis Merlini sõbrad, kes juba kohal on. Usinalt minnakse avama ja muidugi, sõbrad on oodatud mängima, ükskõik, kas siis suured või väikesed. Minul pole selle vastu midagi, ongi lastel põnevam, mis siis, et mõnikord ma avastan isegi kuus või rohkem sõpra oma aiast või toast. Mäng on lastele tähtis, samuti sõbrad. Mulle meeldibki, et mu eelteismeline ei istu päev läbi nägu arvutiekraani põrnitsemas vaid sootuks kogu päevase aja õues aktiivselt veedab. Ja Merlin- tema on selline nelja-aastane, kes arvutist üldsegi väga vähe teab ja ma usun, selle üle ka õnnelik on. Ma ei saagi aru, miks osad lapsevanemad uhkustavad oma nelja-aastaste või noorematega isegi, et oi, kui palju mu laps ikka arvutist teab! Milleks seda neile vaja on? Ei ole ju...

Kui lapsed on hõivatud oma sõpradega, siis mina hakkan natukene koristama. Tõstan asju ühest kohast teise. Merlini ja Jan- Eriku tubades. Kuigi ma tean, et peagi on need asjad teistes kohtades nagunii. Siis panen pesud masinasse. Ilus soe ilm on ja ma ei jõua ära oodata, millal pesu õue kuivama saan riputada. No see tuule ja päikese käes kuivanud pesude lõhn...Mmmmmm, minu poolest võiks tuulistel päevadel ainult pesu pestagi- see lõhn on seda väärt! Hiljem hüppan korraks siiasamasse poodi ja ostan veidi hakkliha kotlettide jaoks. Vahepeal sõtkun ka leivataigna kokku ja panen vormidesse kerkima. Seekord saab kolm leiba, sest ühe tahan külakostiks homme kaasa võtta.

Kui leivad ahjus tasasel temperatuuril kerkimas on ja lõunasöök söödud, siis polegi midagi muud teha, kui otsida üles oma raamat, mis eile raamatukogust võetud sai. Vahepeal helistan ka Janelile ja uurin, kas ta tuleb koju või jääb sinna. Ei viitsi tagasi sõita, ütleb ta ja noh, eks peab selle vastusega siis leppima. "Ma tegin nalja", ütleb ta hiljem, kui kella kuue ajal koduuksest sisse astub. Muidugi läheb mu meel rõõmsamaks, kui näen, et ta on koju tulnud.

Keeran ahjutemperatuuri 200 kraadi peale ja nii mu leivaküpsetamine algabki. Hetkeks jõuan lilleampleid väetiseveega kastma ja siis pean juba tuppa tagasi tulema, sest leib vajab küpsemise ajal hoolikat vaatlust- ei saa teda unustada ahju, siis ei tule ta selline nagu sooviks. Lilled kastetud, istun oma järjekordse Vahemere- raamatuga diivanile ja naudin lugemist, mida pakub mulle Carol Drinkwater oma raamatuga " Oliiviteekond". See on teine raamat tema sulest, mida endasse ahmin. Ei saa ma kuidagi üle sellest Vahemere vaimustusest ja viinamarja- või oliiviistandustest. Ma armastan neid raamatuid. Need on nii ehedad! Seda taipad siis, kui oled ka viibinud seal, millest need räägivad.

Kui leivad on ahjust välja võetud ja märja rätikuga kaetud ja raamat selleks korraks taas riiulile oma aega ootama pandud, lähen mina oma tavapärasele kõnniringile. Seekord tuleb kilomeetreid natuke rohkem, aga tuju lihtsalt on nii hea, et tahakski jääda niimoodi siia tee peale kõndima...Ma ikka eelistan üksinda kõndimas käia. Esiteks ei jõua keegi mu tempot pidada ja teiseks, ei taha ma sellel ajal kellegagi niisama muliseda. See kõndimise aeg on aeg mulle endale: minu mõtete aeg. Ei, ma ei kuula muusikat siis, sest loodusel endal on nii palju öelda. Kõik need linnud, kes laulavad, tuul, mis toob sinuni kaugemaid helisid- kusagil haugub koer, kusagil naeravad lapsed...Ja mu enda mõtted- need vajavad ka oma aega. Ja kõndimine on selleks just kõige parem aeg!

Kui ma siis jõuan lõpuks tagasi oma  käimiselt, kui mõtted on selged ja hinges on rahu, siis astun tuppa ja võtan rõõmuga oma argipäeva vastu. Lapsed pessu, ise ka ja siis ongi päev otsa saamas. Mina hakin veel hunniku sibulaid ära homseks pirukaks, mida külla kaasa küpsetama hakkan, teised aga vaatavad filmi. Lapsed uinuvad teleka ees, mina teen endale ilusa laupäeva lõpetuseks pokaali merlot ning peagi lähen isegi magama.

Homme näen ma taas ühte pisikest beebit, kes sündis siia ilma natuke vähem kui kuu aega tagasi...
 
Pühapäeva hommik toob pirukaküpsetamise meie perre. Lapsed saavad oma hommikupudru ja mina hakkan rõõmuga küpsetama. Kätlin jõuab meie juurde kell pool üks, siis peame valmis olema. 
Ja me oleme- Merlin, pats pähe punutud, ootab juba ammu tädi Kätut trepi peal ja mina muudkui kiikan ukse vahelt, et millal ta saabub... Nii suur tahtmine on minna Terje juurde tema viimast, neljandat, beebit vaatama. 


Siis istume seal ja arutame igasuguseid asju. Väike ilma nimeta poiss on me süles, mõtleme talle kambaga nimesid välja: Kusti ja Henri on mu lemmikud. Proovige leida poiste nimesid, mis on kahesilbilised ja lõpevad I- tähega...Ei ole eriti kerge...Ma nii ootan, mis selle poisi nimeks lõpuks saab. 

Koju jõudes on Jan- Erik ja Janel mõlemad ära. Üks toimetab linnas ja teine on naabritega kalale läinud. 

Selline tore nädalavahetus meil ongi, nagu ikka...

Kallis Terje, nii hää meel on su pärast- sul on maailma kalleim varandus süles :)

12 aastat!

Jah, täpselt nõnda palju aastaid täitus meie kallil pojal sellel aastal.

03. juunil aastal 1999 kell 12:20 nägime me esimest korda tema väikseid sõrmi, varbaid, ülekere kõige armsamat pisikest beebipoissi. Päris meie enda oma. Nii on ta kasvanud imetillukesest poisist päris suureks ja asjalikuks mehehakatiseks.

Aga sünnipäevahommik oli ka teistmoodi väga tähtsa päeva hommik: juba teist aastat sai Jan- Erik oma sünnipäeval tunnistuse ning koolivaheaeg võis alata!

Kui traditsioonilise maasikatega küpsisetordil 12 küünalt sai ära puhutud ja kõht mitmest torditükist täis söödud, siis oli aeg viimast korda sellel aastal neljanda klassi õpilasena koolimajja astuda. Merlin aitas asjalikult vennale lipsu kaela, sest venna on tähtis. Ja klassilõpetamine on samuti tähtis. Mina läksin samuti sellel aastal lõpuaktusele, sest tahtsin Jan- Eriku klassijuhatajat lillekimbuga tänada kõigi nende kolme aasta eest, mis ta minu poja Õpetajaks on olnud. Järgmisel kooliaastal tuleb uus klassijuhataja.

Sünnipäevapidu toimus järgmisel päeval siinsamas, koolis asuvas noortekas. (nagu poisid ja tüdrukud ise seda toredat kohta nimetavad.) Kõik sõbrad olid kutsutud ja kõik tulid ka- ei olnud ju vaja kusagile kaugele minna või oma vanemaid paluda, et nad autojuhiks oleksid.

Igasuguseid erinevaid tegevusi ja mänge olin neile välja mõelnud. Ikka selleks, et nad niisama terve aeg seal nelja seina vahel pinksi ei mängiks- lõpuks on ju pinks ikkagi kahe inimese mäng ja teistel võib igav hakata. Nii nad siis pididki võtma osa viktoriinist. Ja saapaviskamise võistlusest. Ja tooreid mune said samuti üksteisele visata. Ikka niimoodi, et kinni püüdes see katki ei läheks. Võitjaid said ikka kommi ka ja tundus, et lastele väga meeldis selline pooleldi pealesunnitud vahva värk. Nad keegi, muide, ei olnud kuulnudki neist võistlustest, mida ma seal neile välja pakkusin.

Ja siis oligi juba tordi aeg! Ka väike roheliste täppidega Merlin oli selleks ajaks meiega liitunud, sest naguniigi käisid enamus lastest meie juures juba eelnevalt mängimas ja tuulerõugeid olid nad ka kõik põdenud.

Aga õhtul, kui kodu oli vaikseks jäänud ja õde nohistas oma toas magada, puges Jan- Erik elutoa diivanil minu juurde, kallistas mind ja ütles, et See sünnipäev, ma arvan, see oli parim sünnipäev, mis mul eales olnud on!