...Ei sellest küll maailmas paremat leidu, kui...

...Saaremaa heinamaad juunikuu öös...
No- leidub, eks. Näiteks, kasvõi, augustiööd seal sumedal Saaremaal. Ja ma tean, millest ma räägin :)

Tegelikult oli see niimoodi, et suvehakul sai ühele tütarlapsele, kellega ma kümneid aastaid tagasi vanal heal Estline´i ajal ühel parvlaeval koos merd sõitsin, lubatud, et tulen kaen tema eluolu seal Saaremaal üle. (lubatud sai, muidugi, kohe, aga tegudeni jõudsime suht hilja).
Mõtlesin seda aega, kui mul endal puhkus on ja ma olen Hiiumaal ja nii lihtne on sealt ühe saare pealt teisele sõita...Nojah. Aeg Hiiumaal läks nii kähku, et ma enam ei saanudki aru, kui pidi juba kohvri jälle kojuminekuks kokku pakkima. Nii see lähebki, mõtlesin. Et lubad ja ütled ja siis- ei jõua lihtsalt! Nagu tavaliselt, eksju!

Aga siis ühel nädalavahetusel jäin ma oma vabade tööpäevadega täiesti üksi koos lastega koju.  Muidugi ma pidin kasutama seda hetke, et võtsin kätte ja sõitsingi Saaremaale! Kristit, kes meid seal ootas, sai eelnevalt paar päeva ette ka teavitatud. Et tuleme. Ja elu on näidanud, et saarlastega on lihtne asju ajada: piisas vaid telefonikõnest ja kohtumine oligi kokku lepitud!

Kohver autosse, Merlin ka ja sõit võiski sellel reedesel ennelõunasel tunnil alata. Saaremaale oodati meid laupäeva pärastlõunal ja nii me otsustasimegi olla reedese päeva ja õhtu Muhus Janeli ema juures, kes seal hetkel puhkust veetmas oli.
Sõit läks meil kenasti, jõudsime sadamasse just parajasti praami väljumise ajaks ning pikka ootamisesaba ka ei olnud. Enne veel, kui Simisti külla Kuivastu sadamast pöörasime, otsustasime ära käia Liiva poes ja osta kaasa midagi head-paremat. Seal kohtasime veel tädi Lead ka ja temaga oli hea vestelda- kutsus meid küll õhtul külla, aga me siis ei jõudnudki lõpuks sinna seekord.
Muhu majas ei olnudki ma peale vanaisa lahkumist käinud. Hetkel elab seal Janeli vend ja nii on juhtunud, et maja päris tühjana seisnud ei olegi. Palju on seal muutunud- uued aiad maja ümber, triibuliseks võõbatud madal kõrvalhoone, kus asuvad kuur ja saun, uus uhke palkidest lauaga grillinurk seal suure puu all, kus vanaisal kanaaed kunagi oli...Ammugi tarbetuks muutunud puukuur on maha lammutatud ja annab aiatagusest nüüd ilusa väljavaate ümbritsevatele põldudele. Ja toas, seal ei ole enam seda lõhna, mis seal siis oli, kui vanad veel elasid. See spetsiifiline lõhn, mis, tegelikult, kõige meeldivam ei olnudki.
Vanaema, ema ja tütreke- istume õues pingil ja räägime juttu. Sööme õunu. Naerame. Naudime vaikust ja rahu, mis siin, Muhu saarel, alati on. Kellaajast ei ole asja- lihtsalt nii hea on niisama olla. Merlin ajab taga külakassi, kes ennast kodukassiks pakkumas siin tihtipeale käib. Tüütu loom, tahab sülle pugeda ja ei hooli ka pidevast hurjutamisest. Pikapeale hakkab meil siiski jahe ja me läheme tuppa. Ja toas ootab meid pliidisoe köök, kus endiselt lillemustrise vaktstuga laud akna all seisab, vana külmkapp nurgas vaikselt suriseb ja kollane plekist pesukauss kapi peal kätepesijaid ootab. Ma istun oma lemmikkohta köögilaua otsas ja vaatan välja. See vaade on mulle alati meelt mööda olnud: põllud, taamal kadakateviirg, mis nüüdsel ajal juba vaadet merele varjab ja see avarus...Hetkel on mõlemad köögiakna pooled avatud ja niimoodi sinna istuma võikski jääda. Ja ma kirjutaksin seal, palju ja kogu aeg. Selline hea koht on see! Näed siis, ei peagi maailma otsa sõitma, et päris oma kohta ära tunda.

Järgmisel hommikul paistab päike ja ilm on suviselt soe. Täna me oleme otsustanud mõlemad Merliniga valgeid pikki kleite kanda ja see, et ilm ka seda soosib, teeb meele rõõmsaks!
Meil Saaremaale kiiret ei ole, sest Kristile oleme lubanud kohal olla mitte enne kui kella kahe ajal päeval. Ja kuna saarlane mulle ütleb, et hilinemine on ebaviisakas, aga külaliste varem saabumine suisa  lubamatu, siis lähemegi Merliniga Nautse küla jaanalinnufarmi vaatama. Temaga ei olegi seal veel käinud. Nii me siis kuulame põnevat juttu jaanalindudest, nandudest, emudest ja sebrast, kes alles maikuus nende loomaaeda sisse kolis. Pärast külastuse lõppu oli Merlin ka nii palju julgust kogunud, et läks ja sirutas peopesa maisiteradega välja ja söötis jaanalinde.
Enne Väina tammi ületamist räägin veel Kristiga telefonis juttu. Tuleb välja, et ta on meile terve pärastlõuna kenasti ära organiseerinud ja meid ootab ees Abruka saar ja piknik seal saarel. Ma olen veidi kahtlev selles kõiges, sest mul on valge kleit seljas ja mõnda paati sellega ronida...Ma ei tea, ühesõnaga. Kuigi Kristi ütleb, et see paat pole miski must ega midagi, läheme Merliniga ikkagi Kuressaare ääres asuvasse kaubanduskeskusesse ja ostame mõlemad omale natuke soojemad ja mugavamad riided kaasa. (ega ei osanud ju mõeldagi mingisuguse saareretke peale kodust lahkudes).
Tee Nasva külla leiame me kergesti kätte. Kristi kodu teeotsast sõidame esteks küll mööda, sest ma lihtsalt ei reageeri piisavalt kiiresti sellele paadile tee ääres, mis teatab, et oleme õiges kohas.
Kui Kristi koduõuele sisse sõidame, jookseb üks linalakk väikemees meile vastu, viipab auto seisma ja ütleb veel enne, kui ma uksegi lahti olen teinud- Tule nüüd, emme teeb sulle seal majas elamist korda. No kas pole vahva vastuvõtt!?! Väiksel poisil, kelle nimeks Otto, on suured- suured sinised silmad ja täpselt Kristi naeratus. Ja siis tuleb Iris, viieaastane peretütar ja on täpselt samasugune- valged juuksed ja sinised suured silmad. Autost välja tulles ma juba näengi Kristit- ikka endiselt samasugune pikk, sale, ilus...Need lapsed, mis meil on, on meile vaid kasuks tulnud, ütleme kui ühest suust. Nii tore on ikka jälle näha, pärast kõiki neid aastaid! Iris ja Otto tirivad häbeliku Merlini ka autost välja ja nii me viimegi oma asjad päris oma majja, mis Kristi meile valmis sättinud on. Kristil, nimelt, on majutusasutus ja ma kindlasti soovitan selle kohta rohkem uurida siit: www.emalendur.ee   See maja, mis meile ööbimiseks sai, see oli siis suur ja avar, mitmetoaline ja kahekordne freespalgist elamu. Murukatusega, muide. Ja ma lubasin pärast majutuse eest muru ka katuselt ära niita, aga noh, see siis jäi tegemata sel korral. See maja oli üle pika aja üks selline maja, mis mullegi hingelähedane on. Ja me mõlemad Merliniga puhkasime seal nii- nii hästi välja!

Meie maja Kristi juures. (pilt:Kristi erakogu)

Lapsed leiavad ruttu ühise keele ja trallitavad rõõmsalt mänguväljakul. No Kristi laste puhul polegi midagi imestada- nad mõlemad on väga julged, seltskondlikud ja nakatavad oma elurõõmuga kõiki.  Meie läksime toidumoona kaasa pakkima ja seda kraami sai palju: võileivad, snäksid, kurgid, tomatid, grillimiseks liha, vorstid ja vahukommid lastele...Siis veel kihisevad joogid naistele ja õlled meestele.
Kella nelja ajal olime Roomassaare sadamas ja parkisime minu auto sinna, et sellele järgmisel hommikul järgi tulla. Sest Abrukalt pidime me õhtul otse Nasva sadamasse randuma. Läksime siis nende paati otsima...Ikka pelgasin ka natuke, aga sellist alust, millega me merele läksime, poleks ma uneski osanud ette kujutada. Selline see "tagasihoidlik paat, kuhu ka valge kleidiga minna saab", oligi-

(pilt: Kristi erakogu)

Meiega olid kaasa kutsutud ka Kristi ja tema abikaasa sõber koos oma lapseootel naise ja väikse pojaga. Kah väga toredad inimesed! Ja nii me siis sinna Abrukale sõitma hakkasimegi. Uhke oli see sõit! Ja kiire- vahepeal olevat koguni 22 sõlme see "paat" välja võtnud. Mina nautisin, igatahes, täiega kogu seda olemist!
Abruka saare paadisillal oli meile vastu tulnud majaperemees, kelle juurde meid kutsutud oli. Istusime aga villise taga olevasse järelkärusse, kus ilusasti pingid sisse ehitatud ja sõitsime mööda saart veidi ringi. Tuli välja, et ka seesama peremees peab jaanalinde ja me saime taas jaanalindusid näha, katsuda ja toita.
Hakkab vihma sadama ja me suundume üheskoos katusega suurde grillikotta. Sätime ennast mõnusalt istuma ja teeme salati valmis. Lapsed jooksevad vihma käes ja on õnnelikud. Grillikoja katuseräästaist tilgub vihmapiisku ja pingil istudes on täpselt sellisel kõrgusel olemine, et näed taamal paistvat merd. No ma, tõesti, ei tahakski hetkel mitte kusagil mujal olla, ausõna! Ajame juttu, lobiseme, lõigume salatit ja joome mõnusalt kihisevat külma proseccot. Kui sadu järgi jääb, läheme lastega kiikuma: suure puu laialdase võra külge on kinnitatud hiigelköis, mõne hiigellaeva kinnitusots, ma arvan ja sellega saab vahvalt kiikuda! Istud muudkui aga selle sõlme peale ja siis kiigud ringiratast, sest täpselt nii suure hooga seal kiikuma peabki. Natuke kurb on mul ka, et kleit seljas on- oleks isegi tahtnud seda vuhisevat tunnet tunda!
Me sööme ja räägime ja arutame elust ja olust. Kristiga on nii lihtne, nagu ikka mõne inimesega on- selline tunne, et alles eile sai öeldud headaega. Meenutame ja räägime inimestest, kellega koos sai kunagi oldud. Aeg läheb nii märkamatult! Me hakkame alles kaheksa ajal tagasi sõitma. Ja see oli hea mõte, sest kui meie paadi ninaots Nasva sadama poole pöörab, näeme me võrratut päikeseloojangut. Me, sõna otseses mõttes, seilame päikeseloojangusse, vahuveini klaasid käes :) Ma kirun ennast, ma ei tea juba mitmendat korda, et oma fotoka koju jätsin...Kuigi, jah, eks päris tihti olegi nii, et parimad mälestused ei jäägi pildile siin elus, onju!
Ega me Kristi juures kohe magama ei saanud ju minna! Lastele panime filmi ja Iris organiseeris seal muid mänge, meie aga istusime köögilaua taha ja rääkisime vist kogu maailma asjad ära. Veinikapp tühjenes ka omasoodu, aga sellest polnud ju lugu! Mõnikord kohe tunned, et niimoodi ongi vaja olla. Ja, noh, lõpuks me ju läksime ikkagi magama ka- päev oli nii elamusterohke, et Kristi sai põrandale magama jäänud Merlini meie majja voodisse tõsta.
Ja siis oli pühapäev. Pärast tublit hommikusööki viis Kristi meid Roomassaare sadamasse auto juurde ja meie Merliniga otsustasime enne kojuminekut veel natukene Kuressaares ringi vaadata. Kiiret ei olnud meil ju kusagile!
Pühapäev mõnusalt vaikselt kulgevas Kuressaares oli parim lõpp kogu sellele reisile. Istusime Merliniga linnuse ääres õdusas 20-ndate stiilis romantilises kohvikus ja vaatasime vallikraavis sõitvaid paate. Mina jõin piimavahuga kohvi ja tema sõi jäätist. Nii hea oli niisama istuda ja teada, et aeg ei ole üldsegi oluline. Oluline oli vaid see hetk, see niisama olemise hetk. Ja ma mõtlen ikka ja jälle, kui väärt oli see plaan siia Kristi juurde külla sõita. Mu suve parim nädalavahetus!