Ei ole ammu kirjutanud. Ja olen märganud sõprade pealt, et ei ole ka nemad sedasama teinud.
Aeg lendab, käes on juunikuu. Pärast pikka ja vaevaliselt tulnud kevadet on imekspandav, kui ruttu on suvi kätte tulnud! Et väljas on nii-nii soe ja kõik on suviselt roheline. Ausalt öeldes, võiks juba praegu heina teha, kuigi jaanini veel paar nädalat aega. Aga hetkel siis-istun, kuulan linnulaulu, päikesepaistet ja vihmapiiskade kukkumist vastu terrassilaudu, sest tunnike tagasi oli just äiksevihm ning mõtlen, et niimoodi võikski ju kogu aeg olla. Et istud. Ja naudid hetke, milles just oled.
Tegelikult oli mul plaanis see kirjutamine üldsegi ära lõpetada, sest noh, mis siin ikka kirjutada, elu läheb kiirrongina edasi ja peatused on liig lühikesed, et jõuda üles märkida, millised neist eriti tähtsad on...Aga tähtsaid peatusi on sel aastal juba kuhjaga olnud. Eks tuleb edaspidigi-kohe tundub selline tähtsate verstapostide aasta olevat! Ja mind tõmbas jälle kirjutamise juurde üks kummaline soov, mis sel suvehakul täide on läinud-meil on nüüd päris oma suitsupääsukesed! Elavad meie naabri majaesise tuulekodade äärtes oma pesades ning siristavad nii mõnusalt, et kohe tunned, kui tore see ikka on! Millegi pärast olen ma lapsest saadik soovinud, et minu enda maja juures oleks kunagi pääsukeste pesa ja nende laul, hommikust õhtuni.
Nähtavasti on see ikkagi sellest, et Hiiumaa-kodus olid alati pääsukesed ringi lendamas. Ja ma tundsin, et pean selle hetke omale üles märkima. Et kunagi vana olles oleks hea lugeda-nagu raamatut, aga siis omaenda elust.
Need hetked siis, mis nii palju, tegelikult, on elu muutnud...Neid on omajagu tulnud, kuigi aasta algus ei näidanud mitte midagi. Et midagi uut tuleks, täitsa tavalised esimesed kuud olid sel aastal, kui see algas.
Mu elu suurim muutus toimus märtsi keskel, kui ma teada sain, et mu hää sõber, kellega ma olen mitu-mitu aastat ka koos töötanud, omale teise töökoha on soovinud ja valinud. Ta saigi omale uue elu, uue hingamise ja uued inimesed enda ümber, kellega ta igapäevaselt läbi käib. Ta on nüüd eemal, teisel maal, aga tulevikus töötab ja elab ta ikka siin edasi, aga ma tean, et enam ei ole see see.Ma tunnen, et kõik need koos töötatud aastad ja erinevad töökohad, et see on nüüd läbi. Ja kuigi me kohtume endiselt nagu kõige paremad sõbrad, siis ma tean, et nüüd oligi see see hetk, kus me teed erinevad suunad said. Ma ei usu, et me üldsegi enam kunagi koos töötama hakkame. Ja ei, ma ei ole kurb selle pärast, vastupidi- ma olen kogu see aeg tundnud rõõmu tema pärast ja noh, kui sa ise oledki hirmus kurb mõne asja pärast, mis juhtub, aga see on hea asi, mis su sõbraga juhtub, siis ei tohi ju kuidagi ennast kurvana tunda? Ei tohi ju? Kuigi ikkagi tunned...
Siis oli korraga aprill ja kahe inimese töö, mis oli vaja mul oma töökohas ära teha. Jooksmine, ajaga võidu, hommikust õhtuni-ei mingit aega pere jaoks, laokil kodu ja mõtted, mis siiani päris oma kohale loksunud ei olegi. Ja siis see arusaamine, et ma enam ei taha. Ei taha olla ja teha kõike seda, mida ma olen teinud pea 8 aastat. Selgus tuli ka, tulemus tuleb hiljem.
Väga ilusaid hetki on ka juhtunud! Näiteks nagu see, et ma oma kalli õe Kerli kõige vanema lapse kõige tähtsama sündmuse osaline sain olla koos oma pojaga. See oli imeilus! Ja ma nii nautisin seda olemist tema pere juures Iirimaal! Seda tegi ka Jan-Erik. Sest see, tõesti, oli lihtsalt nii erakordne!
No ja, et kallis tütar lõpetas lasteaiatee...See on ka ju erakordne, onju? Jah, Merlin läheb sügisel kooli, me väike tüdruk :) Ilus päev oli jälle!
Ja kallis poeg sai ju 14! Jälle taas täiesti erakordne ja kordumatu sündmus. Me ainulaadne väike meie :)
Ja muutused on teel. Ma ise tunnen, kuidas ma juba olen muutunud...Ja ma tõesti, ma ootan ootamatusi!
