12 aastat!

Jah, täpselt nõnda palju aastaid täitus meie kallil pojal sellel aastal.

03. juunil aastal 1999 kell 12:20 nägime me esimest korda tema väikseid sõrmi, varbaid, ülekere kõige armsamat pisikest beebipoissi. Päris meie enda oma. Nii on ta kasvanud imetillukesest poisist päris suureks ja asjalikuks mehehakatiseks.

Aga sünnipäevahommik oli ka teistmoodi väga tähtsa päeva hommik: juba teist aastat sai Jan- Erik oma sünnipäeval tunnistuse ning koolivaheaeg võis alata!

Kui traditsioonilise maasikatega küpsisetordil 12 küünalt sai ära puhutud ja kõht mitmest torditükist täis söödud, siis oli aeg viimast korda sellel aastal neljanda klassi õpilasena koolimajja astuda. Merlin aitas asjalikult vennale lipsu kaela, sest venna on tähtis. Ja klassilõpetamine on samuti tähtis. Mina läksin samuti sellel aastal lõpuaktusele, sest tahtsin Jan- Eriku klassijuhatajat lillekimbuga tänada kõigi nende kolme aasta eest, mis ta minu poja Õpetajaks on olnud. Järgmisel kooliaastal tuleb uus klassijuhataja.

Sünnipäevapidu toimus järgmisel päeval siinsamas, koolis asuvas noortekas. (nagu poisid ja tüdrukud ise seda toredat kohta nimetavad.) Kõik sõbrad olid kutsutud ja kõik tulid ka- ei olnud ju vaja kusagile kaugele minna või oma vanemaid paluda, et nad autojuhiks oleksid.

Igasuguseid erinevaid tegevusi ja mänge olin neile välja mõelnud. Ikka selleks, et nad niisama terve aeg seal nelja seina vahel pinksi ei mängiks- lõpuks on ju pinks ikkagi kahe inimese mäng ja teistel võib igav hakata. Nii nad siis pididki võtma osa viktoriinist. Ja saapaviskamise võistlusest. Ja tooreid mune said samuti üksteisele visata. Ikka niimoodi, et kinni püüdes see katki ei läheks. Võitjaid said ikka kommi ka ja tundus, et lastele väga meeldis selline pooleldi pealesunnitud vahva värk. Nad keegi, muide, ei olnud kuulnudki neist võistlustest, mida ma seal neile välja pakkusin.

Ja siis oligi juba tordi aeg! Ka väike roheliste täppidega Merlin oli selleks ajaks meiega liitunud, sest naguniigi käisid enamus lastest meie juures juba eelnevalt mängimas ja tuulerõugeid olid nad ka kõik põdenud.

Aga õhtul, kui kodu oli vaikseks jäänud ja õde nohistas oma toas magada, puges Jan- Erik elutoa diivanil minu juurde, kallistas mind ja ütles, et See sünnipäev, ma arvan, see oli parim sünnipäev, mis mul eales olnud on!