kolmapäev, 16. november 2011

Imerohi

Mõnikord juhtub, et olen omadega täiesti ummikus. Ja mõnikord tundub, et ei oska enam kusagile poole edasi minna. Kõik on mustades värvides. Ka need väikesed hetked, mis igal ajal sind rõõmustama peaks, ei tee seda enam. Tühjus kõmiseb vastu, kui sissepoole vaadata.
Sellisteks hetkedeks on mul harjumuseks saanud õue kõndima minna. Kunagi lugesin ühte raamatut, kus vanem papi ütles nooremale: "Poiss, kui sa tunned, et enam ühtegi head mõtet pähe ei tule, mine tee üks jalutuskäik looduses!" Samuti olen ma kuulnud ütlevat, et kui tahad uusi häid ideid, mine jalutama- inglid pidavat jalutajale kõrva sosistama...
Esmapäeva hommikul pärast kohvi joomist lähen kõndima, üle pika aja. Teen oma tavalise 7- kilomeetrise ringi.
Esimesel kilomeetril tuleb enesehaletsus kolinal selga. Teisel kilomeetril voolavad mööda põski pisarad ja ma nutan lahinal. Kasu sellest tundub olevat, sest neljandal kilomeetril suudan ma hakata juba leppima asjadega, mida minu võimuses muuta ei ole. Edasi minnes tulevad ei-tea-kust pähe ideed, kuidas teha teisiti asju, mida ma saan muuta. Tagasiteel kuuendal kilomeetril piilub, uskumatu küll,  päike läbi sombuste sügispilvede ja taevas näitab oma helesinist värvi. Seisan pool minutit nägu päikese poole pööratud ja elan selles hetkes. Niimoodi on hea seista. Hiljem, kõndimiskeppe komkasse pannes, ma naeratan juba. Ja koduuksest astub sisse hoopiski teine, oma musta masenduse vastu rohtu saanud, mina.
Kõik on ju ikkagi hästi! Onju!

(Psst! See on saladus, aga- inglid sosistavadki jalutajale kõrva sisse...)

2 kommentaari:

  1. Oeh, sa kirjutad nii ilusalt ja puhast kulda, tüdruk!

    Ma ei väsi sulle kordamast, et ootan kannatamatult hetke, mil seisan esimeste seas, Sinu Raamatu esitlusel.

    VastaKustuta
  2. Kaie, ma olen nii paljudelt ka sellist asja kuulnud, et kui on tõesti mingine salasoov, siis tuleb see Universumile selgelt ära öelda- ntks oma sellistel halutuskäikudel ütledki valjusti oma soovi välja Universumile ja see pidi täide minema. Ma ei ole ise seda proovinud, et ei saa väita, et see toimib aga eks tegelikult on palju ju mõttejõus kinni. Mitte, et ma arvan, et sa palju ei mõtleks teatud asjadest aga kui vo natukseks mitte nii palju mõelda ja minna lasta, siis vo maandab ka see omi pingeid ja masendusetundeid?
    Mul oli vahepeal ka selline tunne, haletsusetunne. Ma ei tea isegi, miks. Lihtsalt oli. Aga lasin minna. Ja nüüd palju parem. Eks selle tulemusel oli Mia sünnagi palju teistsugusema algusega jne.

    Tugevad kallistused sulle! Ja värske õhk on tõesti hea pea klaarimaks saamiseks :D Viisin täna tibid me kohaliku poe juurde hommikul (parkisin seal) ja jalutasime kooli ja präast jalutasime Miaga tagasi- tema ka jalutas ja see 10mintsa andis sellise energia, et tulin ja koristasin terve elamise ära :P

    VastaKustuta