Ühe töönädala päevik (07.- 13. november)

07. november, esimene päev.

06:50 algab mu seitsmepäevase töömaratoni hommik. Elina on oma õpingute pärast võtnud nädalase puhkuse ning mul tuleb ka tema kaks tööpäeva ära teha.

Hommikul olen Rootsi kruiisist välja puhanud ning pärast sooja duši mõtlen omale riideid selga. Eelmisel õhtul jäi see valmis mõtlemata ja nii ma siis nägu pähe tehes seda praegu otsustada proovingi.

Poole kaheksa ajal ajan poisi üles ja veidi enne kaheksat me stardime, nagu ikka.

Töö juures suuri muudatusi toimunud nädalavahetusega ei ole, kõik tundub kontrolli all olevat. Lahke ülemus Tõnu loovutab mulle ühe küüslaugu- juustu möginaga saia hommikusöögiks. Olen tänulik. (ise tormasin kodunt ilma võileibadeta minema).

Enne lõunat hakkab Eva kassa kärsahaisu ajama. No jah, ikka sellisel ajal, kui ka Tauno nädalakese on otsustanud puhata... Õnneks on hetkel just meil taga külas IT- oskustega R ja lubab meid aidata. Kassa kinni, protsessor taharuumi väiksele puhastusele. Uuesti ühendades ja pärast R lahkumist Eva kassa ei tööta ja ma pean õigeid juhtmeid õigete otsadega ise ühendama. Saan hakkama, varem tegin ka seda, targemate poiste juhendamise järgi. Õnneks töötab kassa korralikult õhtuni välja.

Pärast lõunat teen traditsioonilise Limoncello, ajan jooksvalt asju- arved, tellimused, kliendid. Vahepeal jooksen postimajja ja saadan Miale sünnipäevaks paki ning Simonele Itaaliasse sünnipäevakaardi. Ilm on jalutamiseks ilus ja mu uus, Stockholmist soetatud mantel, on ülimõnus seljas.

Kella viiest läheb kõrvaltuba tühjaks ja ma kurdan Nadjale, et pean terve nädala tööl olema ja et tahaks veidi puhata ja mängida ka. Mille peale Nadja tsiteerib klassikuid: üks on laisk ja teine on loll ja Kaie peab üksi rabama. (Paremini poleks saanud öeldagi :D)

Kella kuue ajal õhtul astub uksest sisse sõber Artur. Terve tunni räägime juttu ja meenutame ühiseid laevaaegu. Kuna ta hetkel taas Tartus elab, siis ei kohta teda teps mitte tihti. Naerame ja räägime, nii palju toredat on koos üle elatud.

Õhtul veidi enne üheksat koju jõudes ei jää suurt palju aega midagi teha. Lastele paid, küsimused, kuidas läks koolis, lasteaias, trennides? Kas on midagi tähtsat, mida ema teadma peaks? Kõik on hästi. Ahah, siis on hästi! Kas on õpitud, hambad pestud ja asjad koos? Jah, jah...Siis „Meeleheitel koduperenaised“ ja head ööd!

08. november, teine päev

06:50 äratab kell ja tänasel hommikul tundub see liiga vara. Veerand kaheksa saan kõne naabrinaiselt- kas saan teda ka peale võtta? Ikka saan, kuidas teisiti. Kümme minutit hiljem helistab naabrimees ja küsib, kas saan teda Jüri tankla juurest peale võtta. Ikka saan, kuidas siis muidu!

Jan- Erik on juba söönud ja mina pakin kaasa endale hommiku- ja lõunasöögi.

Hommikukohv töö juures- nii algavad tööpäevad meil siin. Natuke lobajuttu ja siis ongi aeg poeuksed lahti teha. Täna on kiire päev- kaubapäev, mis tähendab, et välisuksed on kohati korraga lahti siit tagant ja tuuletõmbe käes hakkab aeg- ajalt päris külm. Mul on paberitevirn laua peal- sisestan arveid, helistan valesti tulnud kauba pärast, teen koodid ja hinnasildid uutele toodetele. Vahepeal selgub, et ka meie enda kaup on jõudnud aktsiisilattu ja ma tellin sealt 18 alust veini, teadmata, kuhu me need poes ära mahutame- terve poe pind on juba müüridena kõrguvaid veinialuseid täis. Siis jooksvalt veel postkasti tulnud kirjad, internetitellimused, vahepeale veel Facebook ja Pereklubi, msn- is ei ole aega enam ammu istuda. Müügisaali ei maksa nii kiirel päeval tihti minna- rootslased nagu aimaksid, et oskan nende keelt ja ripuvad oma küsimustega mu küljes. (Andke mulle andeks, aga ma tõepoolest ei oska aimata, millist punast veini te meilt kaks aastat tagasi ostsite, kui te ei tea selle nime öelda). Keegi häälekas soomlane laulab poes, samal ajal kostub pudeli maha kukkumise klirin. Nojah, täna on vist lõhkumiste päev. Mõne hetke pärast selgub, et ongi- juba kaks pudelit lõhutud ja kell ei ole veel lõunagi.

Pärast lõunat tundub töökoht hullumajana: 18 alust on saabunud, enamus veinidel erinevad alkoholiprotsendid, kui juba olemasolevatel registreeritud toodetel. See aga tähendab siltide ümbertegemist, printimist ja müügisaalis ringi jooksmist. Kui G4S sularahale järgi tuleb ja ütleb, et ta täna sidrunit kaasa ei toonud, siis jään talle imeliku näoga otsa vaatama. (?) Ahjaa, laual on uue tekiila pudel. No pole hullu, võtke järgmine kord sidrun siis kaasa!

Vahepeal tulevad läbi facebooki päeva parimad uudised: Monsa ootab oma kolmandat ja mul on südamest rõõmus meel ta üle J

Enne sulgemist astub sõber Tõnis läbi, pakun talle pokaali veini ja räägime juttu. Kassa järjekorras näen veel ühte vana laevatuttavat ja ka temaga saab paar sõna vahetatud. Täitsa kummaline mõelda, et töötasime nii palju aastaid tagasi koos.  Estline´is veel, kusjuures.

Õhtul olen väsinud kiirest päevast ja haigutanud juba seitsmest saadik. Hea, et meelde tuli poest läbi hüpata ja homseks mardilaupäevaks komme osta- külas elades ju nendest ei pääse!

Kodus olesklen niisama ja luban endale klaasi prantsuse kuiva siidrit. Üks naabrimees astub korraks läbi. Lapsed saavad õigel ajal magama ja mina lähen homme veidi hiljemaks tööle.

 09. november, kolmas päev

Ärkan pool tundi hiljem ehk 7:15. Janel viib unised lapsed ise kooli- lasteaeda ja haarab kaasa ka naabrimehe oma kahe lapsega. Mina aga loen veidi Doris Kareva „Deka“- t ja unelen niisama enne, kui duši alla lähen ja riidesse sätin. Täna söön kodus, sest tööle lähen alles kella kümneks.

Vastupidiselt eilsele päevale on kolmapäevad siin kõige rahulikumad, igavamad- sellised unised päevad, kus saab raamatut lugeda ja muid omale meelepäraseid asju teha. Ma ostsin endale Rootsist ühe raamatu, mida ma eesti keeles lugeda ei taha, kuna see on rootsi kirjaniku kirjutatud- Väikesed kollased sidrunid. ( Kajsa Ingemarsson). See on minuga tööl kaasas ja täna saan seda jälle veidi lugeda.

Tahan teile tutvustada oma praeguse aja absoluutset lemmikut valgete veinide hulgast: Gavi di Gavi Fossili, mida ka meie poest osta saab. Välja näeb pudel selline:

Ma ei teagi, et mulle mõni valge vein nii väga meeldinud oleks, kuigi jah, erandiks on Pecorino, mida me jõime Itaalias veinimõisas olles ja mis hiljem, meie kliimas, enam niimoodi ei maitsenud. Gavi di Gavi Fossilit tellime alati, kui Taunoga õhtu- või lõunasöögil koos käime. Sobib niisama nautimiseks, kergete salatite, kala ja mereandide juurde. Selle veini värske, puuviljane ja karge maitse tekitab kergelt sõltuvuse. Seda lihtsalt peab proovima! Tõsi, jah, restoranis maksab pudel 29-35 €, kuid see on oma hinda väärt. (meie hinda näete siit: http://www.winestore.ee/tootekataloog?prod=3186 ). Reklaami tuleb teha, seda enam, et hetkel ka reklaami- ja turundusjuht rõõmsa näoga Hiiumaal lehti riisub ning mul endal ei ole mitte kui midagi asjalikku teha siin laua taga J

Sisestan paar arvet müügisüsteemi, vastan harvadele telefonikõnedele, töötlen suviseid pilte, loen ja tõlgin ja kirjutan väljendeid ning sõnu välja. Et oma keeleoskust hoida ja turgutada. Uni on! Meilboksis haigutavad loetud ja juba vastatud kirjad. Teiselpool ekraani haigutan mina. Igav on. Siis prindin Merlinile hunniku pilte välja värvimiseks, talle ei saa neist kunagi küll. Ka lasteaia jaoks teen hunniku ja panen homme hommikul talle kaasa- teisedki tahavad värvida. (sellel lehel on hästi palju igasuguseid pilte, kui kedagi peaks huvitama: http://www.coloring-pages-kids.com ).

Kodus panen masinatäie pesu pesema, kuulan, kuidas meil neli erinevat seltskonda mardisante kodus oli käinud ning pärast vaatan, kuidas Merlin hoolega juba esimesi pilte värvib. Hea on niisama rahulikult istuda. Homme lähevad lapsed hambaarstile.

10. november, neljas päev

No kuidagi ei taha hommikul sealt sooja teki alt välja tulla- lihtsalt nii mõnus on olla... Aga peab: kool, lasteaed, töö. Aknast välja vaadates on maa härmas, on külmetanud ning kraadiklaas näitab -6. Oi, tuleb vist talv, ka sellelgi aastal. Õnneks saab auto eelnevalt käima panna ja siis ei loe need väikesed miinuskraadid õues midagi. Talverehvid saan alla, nähtavasti, reedel.

Mul on täna selline päev tööl, kus ma saan hirmus palju mööda poodi ringi kõndida: tellimused tarnijate agentidega. Umbes 15 korda kõnnin erinevate inimestega terve poe risti- põiki läbi. Eelmisel suvel, kui mul mõnel sellisel päeval sammulugeja vööl oli, sain päeva lõpuks kokku pea 5000 sammu. Ja seda ainuüksi meie poes ringi kõndides. Räägi veel, et istuv töö!

Õhtupoole käin Seppäläs ja ostan Jan- Erikule kindad ja mütsi. Tagasi jõudes ootab lihameister Indrek mind oma võrratute lihadega. Proovime kahte uut maitset ja kõik soovijad saavad midagi kaasa osta. Suurt valikut tema valgesse kasti alles jäänud ei ole, aga ma ei suuda ära öelda küüslaugu ja sidruni veisele. Nämma! Homme õhtul on ju play off mäng Eesti- Iirimaa vahel ja igasugune hää snäks kulub kenasti ära!

Täna läheb aeg kiirelt ja see on hea- pean ju veel pühapäeva õhtuni siin olema. (hea, et koju magamagi lastakse :P)

Lastel läks hambaarsti juures hästi ja Merlin näitas uhkusega oma ainukest plommi, mis arst talle otsustas panna, kuna hambast oli tükk välja tulnud mängu käigus. Ka Jan- Erikul on praeguseks kõik hambad korda tehtud. (ei tea, millal ma ise nii julgeks saan, et ka tee hambaarsti kabinetti jalge alla võtan...).

Kodus aga sorteerin puhta pesu hunniku kappidesse, kiidan lapsi tubli olemise eest hambaarstil ja kuulan ,kuidas neil päeval läks. Naabrid tulevad korraks läbi ja arutame eelseisva nädalavahetuse plaane. Noh, et midagi koos teha või midagi. Hiljem istun diivanile ja võtan väikse pokaali portveini. Merlin poeb minu kõrvale, paneb oma suure mängukaru mulle sülle, sätib oma pea mõmmi peale ja sekundi pärast ta juba magabki- pikk lõunauneta sündmusterohke päev on teda nii ära väsitanud...

11.11.11, viies päev

Ei saanud teisiti, pidin ka proovima, kuidas selle kummalise kuupäeva kirjutamine on. Täna ju midagi muud kusagilt ei kuulegi, et kui maagiline ja head õnne toov ja mis kõike veel see tänane päev on. Täpselt samasugune tavaline kuupäev kui teisedki, aga näed- inimestel on igav ja tuleb ellu põnevust luua.

Tulin jälle kümneks tööle ja sain natuke kauem magada. Janel läks hommikul Merliniga koos lasteaeda putru sööma: selline ühine isside- laste pudrulaud tehti isadepäeva raames. Noh, igav oli olnud ja Merlin ei võtnud ühtegi ampsu, muidugi.

Pärast tuli Janel töö juurest läbi ja võttis mu auto kaasa. Mul on nüüd talverehvid kenasti all ja minu poolest võib see lumi juba maha hakata nüüd tulema küll.

Reedene tööpäev ei erine väga teisipäevasest: ikka saatelehed, arved, kaup, parandused, tootekoodid, sekka paar toredat ja mitte eriti toredat kundet, ja nii see õhtu juba käes ongi. Vahepeal tegelesin ühe sõbra koolitööga, aitan veidi kaasa mõelda. Küll siis kõik uudistasid, et mida ma täpselt teen, aga sellest ma ei ole nõus rääkima teistele. Ei ole vaja teada, onju!

Olen vargsi, enesele teadmatagi, oodanud õhtut. Sest siis on jalgpall ja mitte kodus diivani peal vaid hoopiski meie äsjaavatud uues pubis. Koos Eveliniga. Meil saab seal, kindlasti, tore olema. Sest pubis on palju jalkahuvilisi ja seal saab valjusti naerda ja karjuda ja keegi ei tule vahepeal ütlema, et Emmmmeeeeee, ma tahan süüa. (just enne magamaminekut). Eks ma homme siis kirjutan, kuidas kõik oli.

See tähendab siis seda, et ma sõidan koju, vahetan riided ja siis juba aidaa- pubisse! Lapsed jäävad Janeli hoolde J

12. november, kuues päev

Täna sain ma hakkama sellega, mida ma arvasin, et ei juhtu. Ehk siis hommikul arvasin endal aega olevat maa ja ilm ja kui autosse istusin, käed roolile panin ja avastasin, et kell armatuurlaual näitab juba 09:25, tuli selgusehetk. Ma olin täiesti kindlal arvamusel, et lähen ka täna kümneks tööle, kuigi on laupäev ja kell pool kümme pean ma ise kohal olema. No tule taevas appi, ausõna! Mitte, et oleks sisse maganud- mul oli veel aega pesu kuivama panna ja Merlinile hommikusööki teha...Egas midagi, kõne Kertule ja nii nad mind ootama jäidki.

Nii, kui poevõre ülesse tõstsime, oli pood rahvast täis. Koheselt tuli ka tagaruumides „baar“ avada, sest ühed rootsi provvad tahtsid meie pakiveine maitsta, et siis suurem kogus osta. Nojah, hommikukohvi jõudsin juua alles veerand 12, enne seda oli lihtsalt nii kiire.

Mängisin punase veini vetsupotist allalaskmise mängu ka. Need, kes mu töö juures käinud on, teavad, et meil on siin tagaruumides ka jookide maitsmise võimalus. Aga kuna pakiveine ikkagi nii palju ei mekita, siis juhtub päris tihti, et peab juba liiga kaua avatud olnud veinid ära viskama. Ükskord varem, kui meil siin napsulembene laotöötaja oli, siis võttis tema alati need veinid endale koju kaasa. Ja sama teed läksid ka 15 pakki „parim enne“ kuupäeva möödudes ühed jubeda maitsega veinid. Pärast oli kuulda, et pool Kohilat kannatas järgmisel päeval pohmaka all.

Väsimust nagu ei olekski, kuigi eile läksin alles pool kaks öösel magama. Istusimegi koos Evelini ja pubi omanikuga ühes lauas, vaatasime jalkat ja elasime koos kõrvallaudades lärmavatele meestega mängule kaasa. Oeh, see mäng ikka kruttis kõik nii üles, paha oli vaadata, kuidas üks kõrgelt hinnatud kohtunik meie tiimile lihtsalt ära pani. Selline mekk oli kogu mängul küljes, et noh, külapoisid, saite küll play- offi, aga näete, siin mängitakse sootuks teist mängu ja küll me teile kohe ka koha kätte näitame...Aga lõpuskoor oli siis 0:4, Eesti kahjuks.

Pubi on ilus! Ja hinnad on nii mõistlikud. Nüüd saab minu juurde tulles ka pubisse istuma minna. Ja seal ongi selline mõnus fiiling- isegi, kui kõiki ei tunne, on läbisaamine nii sõbralik. Mulle meeldis see, et kui ma midagi soovin, siis pubiomanik teab juba seda ja hõikadki, et kuule, ole hea, pane see tavapärane jälle! Niimoodi on hea.

Söögipoest haarasin kaasa küpsisetordi ja makaronisalati materjalid ja enne täna magama ei saa, kui need asjad valmis tehtud. Koos lastega ikka, nad on nii tublid abilised juba!

Homme on isadepäev. Ja minul viimane tööpäev sellest pikast- pikast nädalast.

Enne magamaminekut helistasin Kerlile, soovisin veelkord õnne ja tahtsin kuulda, kuidas kalli Mia sünnipäevapidu läks. Sest täna sai Mia juba kaheaastaseks. PALJU ÕNNE KALLIS RISTITÜTAR!

13. november, seitsmes päev. VIIMANE!

Täpselt kell 09:25 astun poeuksest sisse. Ilm on sombune, hall, veidi vilu, kuigi on plusskraadid. Tuju ei ole ka just kiita- ei tulnud just heameelega täna kodust ära, isadepäev ju ja me ei saa perega kõik koos midagi ette võtta. Minu jaoks suht kurb isadepäev, seega.
Töö juures on rahulik, saan oma raamatut lugeda. Päeva teises pooles ma muud ei teegi. Õhtuks on raamat läbi.
Rahvast käib suhteliselt hõredalt, kuid arved on suured. Ühe internetitellimusega tekib mingi arusaamatus, mis leiab siiski positiivse lahenduse. Mina teen aeg- ajalt täiesti mõttetuid liigutusi ja ajan asju sassi- ühesõnaga, paras sooda juba peast, ikkagi seitsmes päev ju. Šeifis olevat raha ei hakka ma kokku lugema, kuna ei ole kindel, et numbrid kõik õigesti saavad :P
Mõtlen, loen rootsikeelseid ajalehti, proovime Saku õlletehase jõulumõdu, mis üllatab oma mesise ja kergelt kardemonise mekiga. Mõnus alternatiiv glögile jõulude ajal. Soovitan proovida!
Suurt suhtlejat täna minust ei ole- varjun oma raamatu taha ja tõesti- hea viis ennast hoopiski mujale lülitada.
Õhtu saabub märkamatult ja täna õnnestub isegi kümme minutit varem pood kinni panna. Väga hea- võre alla, siis veel koduteel autot tankima ja siis ma juba istungi ärateenitut punase veini pokaaliga kodus diivanil. Läbi see nädal- lõpuks ometi, ma elan veel!

p.s.selle terve päeviku kiri on meelega nii pisike, sest postitus muutuks muidu nii- nii pikaks. (mitte, et see lühike oleks...)