Kadedus

Nädal enne emadepäeva tuleb Jan- Erik kavala näoga koolist.

„Emme, kas sa soovid, ma annan sulle juba täna kingituse?“ No, muidugi, ma olen nõus ju. Jan- Erik toob koolikotis peidus olnud neljakandilise puidust lõikelaua. „Täitsa ise tegin, tööõpetuse tunnis“, ütleb ja naeratab häbelikult. See on väga ilus lõikelaud- ümarate nurkade ja sileda, õlitatud pinnaga. Nii tänulik olen ja näen, kuidas poja silmad kiitusest särama hakkavad. Väike Merlin seisab terve selle aja tõsise näoga kraanikausi kapi juures ja toetab selga vastu kapiust. Siis ütleb meile mossis näoga: „See on nii kole!“. Kordab seda veel. Jan- Erik pahvatab siis, et ei ole ju kole- Sa ei tea, kuidas ma sellega vaeva nägin ja kui kaua ma seda tegin!!! Aga ikkagi on kole, arvab Merlin.

Väike Merlin on kade, et temal ei ole hetkel emmele kingitust anda. Natuke mossitab ja siis läheb ja otsib paberid ning pliiatsid välja ning suundub oma tuppa joonistama.

Varsti saan tema käest pildi: pisikese lühikese peaga ja naerunäoga tüdruk on pildi peal, seljas triibuline ülipikk alt laienev kõikvõimalike värvidega kleit, huuled tumepunaseks joonistatud. See olen mina. Ja ma olen sellel pildil nii ilus! „Näe, siin on su süda“, ütleb ta, osutades täiesti õige koha peale.Tütreke saab ka suure kallistuse ja ma usun, et venna lõikelaudki on tema silmis nüüd märksa ilusam!