Mul algas uus aastaring. Noh, sain vanemaks jälle. Aga see polegi nii oluline, igal ühel on oma päev, selles pole midagi erilist. Hea meel oli selle üle, et mul sattus olema vaba päev ja nii ma siis kodus laisklesingi. Ühe suure töö tegin ära- viskasin jõulukuuse välja. See oli küll eriline, sest mul ei ole kunagi olnud sünnipäeva koos jõuluehtes kuusega. Aga ma mõtlesin, et sünnipäevalilled tahavad tuppa tulla, pidi ruumi tegema. Pealegi oli kuusest pärast ehete äravõtmist ainult roots järgi-iga viimanegi okas oli põrandal.
Päev pärast sünnipäeva tähistasime seda minu päeva töö juures. Meil on selline vahva komme, et viiakse torti ja tuuakse lilli. Seekord suurt lärmi ei teinud, sõitisin kenasti õhtul ise koju. Kallis inimene oli sel õhtul tööga hõivatud ja ei pidanud koju tulema ööseks. Aga päeval ma olin temaga helistanud mitu korda ja kuulnud neid ilusaid sõnu, mida talle öelda meeldib ja mulle nii väga kuulda meeldib, ja ta oli mulle maininud, et mul on kodus väike üllatus ootamas. Tormasin trepist üles, lillekuhjad süles ja trampisin saabastes otsejoones tuppa. Tahtsin lilled vaasidesse panna ning seejärel sõbranna juurde tema tähtsat päeva tähistama minna. Magamistoast ma ühe üllatuse leidsingi-minu padjal olid Raffaello kommid, seekord kaks tükki. Tavaliselt on üks. Need Raffaellod hakkasidki igale poole minu lähedusse tekkima, kui me koos elama hakkasime. Ma leian neid hommikuti padjalt, öökapilt, käekottidest, mantlitaskust...Lihtsalt tekivad kuidagi salaja need. Terveks päevaks on hea tuju kohe olemas :)
Aga, mis välja siis tuli, see ei olnudki see peamine üllatus. Magamistoa öökapi küljel oli märkmepaber kirjaga Head ööd, kallis! Täpselt sellise koha peal, et kui ma oleksin magama läinud, oleks see olnud viimane asi, mida ma vaadanud oleksin. Ja siis astusin esikusse tagasi ja seal oli veel üks märkmepaber. Ja veel üks, teise ukse peal. Köögi ukse peal samuti. Ja külmiku. Täpselt nendes kohtades, mispidi ma tavaliselt koju tulles liigun. Iga paberi peal ilusad sõnad. Ja külmiku peal siis kiri. Mulle. Ma ei saanud kohe toast välja tormata, pidin voodi peal istuma ja õnnelik olema. Pärast külas olles mõtlesin mitu korda selle peale, kuidas lihtsad väikesed asjad suudavad inimese nii õnnelikuks teha.
Ja kallis tuli ikkagi ööseks koju. Seisis korraga toas ja ütles mu ehmatuse peale, et see on kõigest tema. Ei, ei ole kõigest tema-terve mu maailm oli koju jõudnud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar