Mõnikord unistused kaovad...

Keegi ei öelnud, et see nii raske on. Et pärast seda saad öelda, et sa oled hingetu. Sõna otseses mõttes. Et enam ei olegi midagi. Keegi ei öelnud.

Vaata neid kahte, kes on peatunud seal haigla ja polikliiniku vahelisel kõnniteel- mees hoiab ühe käega naise ümbert kinni ning teisega silitab ta pead. Naine on põiminud oma käed mehe ümber. Ta nutab-seda on aimata, sest ta õlad värisevad ning ta on oma pea mehe õla vastu peitnud. Käes ripub tal valge paber-kohtuostus, mis talle anti ja mille täideviimiseks ta korraks seal kõnniteel peatunud on. Ma tunnen neid kahte ja ma tean, mida nad mitte üle vaid läbi elavad. Need oleme sina ja mina.

Kõik juhtus liiga korraga, et sellest üldsegi aru oleks saanud. Mina oma kõhuvaludega ja siis perearst ja edasi juba haigla erakorraline ja sealt edasi veel erakorralisemasse ning siis juba otsus, et haigla. Ja edasi lõikus. Ma olin mitmeid kordi ette kujutanud, kuidas ma sulle ütlen need sõnad, et meile sünnib laps ja mul oli põhjust ka seda ette kujutada-me ju nii soovisime ja mul oli alust arvata, et nüüd varsti see juhtubki, aga mitte nii...Et ma tulen sealt haiglaruumidest sinu juurde, kes sa ootasid minu järele mitu tundi juba ja ma istun su kõrvale seal ooteruumis ning ütlen, et tead, ma hoopiski olen rase, aga see nähtavasti lõpeb sama ruttu, kui ma seda teadagi sain. Ja tead, ma ise aiman seda valvearsti silmadest selsamal hetkel, kui ta mulle teatab, et test on positiivne-pärast kõiki neid aastaid teistsugust vastust kuuldes.

Aga mul on õnne-kõik arstid, kes minuga tegelevad, on nii sõbralikud ja hoolivad ja ma isegi ei nuta ükski kord, kui ma nendega seal suures haiglas mööda erinevaid korruseid käin. Kuigi just enne lõikust ma tunnen, et pisarad lihtsalt voolavad mööda põski alla. Päriselt, ma ei ole tegelikult aru saanud, mis juhtunud on ja mis juhtub.

Siis ma ärkan üles. Mind viiakse mu palatisse ja siis ma nutan- pisarad voolavad ja voolavad ja neil ei tundu lõppu tulevat. On öö, kõik peaksid magama. Aga selle maja aeg ja inimesed elavad teises rütmis. Olen üleval pärast narkoosiund ja ei saa uuesti magama jääda- kõige hullem on kuulda neid naisi, kes üürgavad uut elu sünnitades ning mingil hetkel pärast neid nutt, mida uus, äsjasündinud, elu teeb. Nuga südamesse, sel hetkel mulle tundub, seal tilguti all olles.

Järgmine päev ma saan ju koju. Ja elu läheb edasi...

Vaata neid kahte, kes seal voodi peal lebavad-üksteise poole pööratud kehad. Naine on tõmmanud jalad kronksu ja vaatab meest, kes samas asendis teda vastu vaatab. Nad lihtsalt on ja vaatavad silma. Sellest vaates on kõik-armastus, hoidmine, mõistmine. Ühine valu, millega tuleb leppida. Nad teevad seda-lepivad.

Ma tunnen neid kahte ja tean, mida nad mitte üle vaid läbi elavad. Need oleme sina ja mina.