Ühel ilusal aprillikuu pühapäeval on lihavõtted korraga käes. Meil on natuke mune värvitud eelmisel õhtul, meil on natuke pidusööki tehtud ja ootame lastega, kui Janel Muhust tagasi jõuab.
Aga lapsed ei malda toas istuda- väljas särab päike ja sooja on täpselt nii mõnusalt palju, et saab juba päris suveriided selga panna.
Jan- Erik jookseb oma sõpradega batuudile hüppama ning Merlin teatab, et tema soovib Caroline´iga mänguväljakule pikniku pidama minna.
Mänguväljak asub meie juurest kohe üle tühermaa ja sinna viib sirge tee, mis kenasti teise korruse aknast kätte paistab. Ja, tegelikult, paistab ka mänguväljak sealt kenasti ära ja see ongi põhjuseks, miks ma Merlini ideega nõus olen. Las nad siis jalutavad ja teevad omi toredaid asju.
Aga piknikule tuleb seljakotti pakkida midagi söödavat ja joodavat. Paar viilu leiba, natuke sinki ja morss, see on kõik, mida ma kapist sel varasel hommikutunnil leian. Kott selga ja siis nad juba lähevadki. Mina lähen ka- teisele korrusele, et vaadata, kuidas nad mänguväljakule jõuavad.
Üks nelja- ja üks kuueaastane tüdruk kõnnivad kõrvuti ning siis hakkavad jooksma. Korraga peatuvad ning tundub, et nad arutavad millegi üle. Kott tehakse lahti, pannakse jälle kinni ning avatakse uuesti. Ikka arutavad veel. Päris põnev on seda jälgida, natuke ajab ikka muigama ka. Siis tundub, et on jõutud kokkuleppele ja teekond läheb edasi...
Mina istun ja vaatan veel pikalt. Suureks on me tütreke kasvanud, asjalikuks samuti, mõtlen.
Aga minu päev saab rõõmsamaks sellest korduvast äratundmisest, et maale kolides olen oma lastele märksa parema lapsepõlve kinkinud :)
See on väga hea, et nüüd on mul veel üks blogi millesse iga päev piiluda... noh nii igaks juhuks, äkki on siia midagi põnevat kirjutatud!
VastaKustuta