Ma mõnikord käin ära. Päris üksinda. Jätan lapsed ja abikaasa koju omaette tegutsema ning lihtsalt lähen. Tavaliselt on see Itaalia või Rootsi, kus ma niimoodi ära olemas käin. Mulle meeldib nii. Võib-olla, et see on jäänuk mu endisest laevatööst, kus kaks nädalt ikkagi perest eemal olin ning enda jaoks aega kuhjaga käes. Ja seda viimast peab olema. Kõigil. Ka neil, kes seda esialgu eitavad.
Nüüd olin ka ära. Nädal kevadises Itaalias. Reisil olija kogeb iga minut midagi uut ja erilist, kojujääjate elu kulgeb argipäevaselt edasi. Kui kodustega ühendust võtad, siis kuuled vaid, et kõik on endiselt nii, kui peab ja mida sa siis ootasid, et meil siin nii väga juhtuks?!? Ma tean, ega ei juhtugi, lihtsalt eemal olles tundub, et kui sa ise elad pidevalt uusi asju ja kohti üle, siis on see nii ka kodustel. Aga ei ole...
Kodust eemal olla on hea, aga tagasi koju jõuda- see on kuidagi eriline tunne! Teed oma koduukse lahti, astud esikusse ja vaatad hoolega oma tubasid. Täpselt samasuguse tunde ja pilguga, kui alles esmakordselt oma uue koduga kohtusid. Oi, mul on ikka nii ilus kodu, mõtled. Sest seda see ju ongi, lihtsalt- iga päev siin sees olles seda enam märgata ei oska. Sel hetkel tead, kuidas need inimesed, kes sinu koju esmakordselt tulevad, su elamist näevad. Ma näen seda iga kord, kui kodust rohkem, kui viis päeva ära olen.
See teeb õnnelikuks, see teadmine, et oled taas päriselt koju jõudnud.
Korraks ära käinud näeb ka väikseid muutusid, mis juhtunud on. Koha peal olijale ei jää need nii väga silma. Seekord ma nägin seda kõike rohelust, mida nädala eest veel ei olnud. Nurmenukud, varsakabjad, jänesekapsad õitsemas...Kevad on täies hoos! Poeg on pikemaks kasvanud, tundub. Tütar jookseb lasteaias sulle vastu sellise hooga, mis jooksurekordeid ületaks. Ja abikaasa- tema kallistus kestab kuidagi eriliselt kaua...
Jah, ikka peab ära olema selle juurest, mida sa armastad. Et oskaks taas hinnata ja sellest puudust tunda. Mina oskan!
p.s. reisikirjeldus ja pildid tulevad millalgi ka kusagile teise kohta. Ma luban:)

Vahva Kaie, ma tean seda äraolemise tunnet, kuigi jah, mul on alati lapsed ka kaasas, kui kusagil käin. Aga see kojujõudmise tunne on ikka sama. Kaua ära olles tuleb ka koduigatsus peale. Oma asjade ja rutiini igatsus, kuigi sellest ma ju justament minema kimangi, kui eestis olen :D
VastaKustutaReisikirjeldust jään ootama :) ja pilte ka!
Mnjah,nii kerge on ju öelda, et kirjutan ka sellest reisist pikemalt...Hetkel ei tule mingisugust vaimu peale, aga eks näis. Piltidegi pole veel poole pealegi jõudnud :P
VastaKustutaUhh, Sa oled sellel pildil täpselt meie ema moodi! Ma sain oma Londoni kirjeldusega eile poole peale ja see tähendas juba 4 a4 lehekülge. Ei kujuta ettegi, kui pikalt võiks kirjutada nädalasest reisist! :) Aga kuulaks küll jah juba, et kuidas ja mis!
VastaKustuta