Hetked enne jõule

Täna on 19.-nes detsember. Väljas on trööstitu: muudkui sajab vihma, ikka vihma. Lund ei ole veel kusagil...Nagu ikka ennustustega juhtub, on silmini lumeuputuse ettekuulutus "tiba" mööda läinud...
Aga, tegelikult, on sellest nii kahju: ma nii ootan koos lastega, et juba oleks lumi ja väheke rohkem valgust väljas! Sest, teate, maal on ikka täiesti pime pimedal ajal, nagu kotis. Pilvistel õhtutel ei näe kohe mitte kui midagi! Samas, kui on selge taevas, on suisa lummav neid miljoneid- miljoneid tähti vaadata. Eks ma vist jäängi parandamatuks romantikuks, aga kui selline ilus õhtu on ja ma olen just koju töölt jõudnud, siis ma seisan natuke aega maja nurga taga ja vahin pea kuklas neid tähti. Veel üks asi, mida linnas elades teha ei saa- seal ju päriselt pimedaks ei lähe kunagi.

Enne, kui jõulunädalat ei olnud veel alanud, ma nii ootasin. Ootasin, et tuleks juba jõuluõhtu, et oleksid juba see jõululaud ja see eriline lõhn, mis jõuluõhtul kodus on. Ja kuidas me istume kõik koos ja oleme niisama, üksteise jaoks lihtsalt olemas...Ma ootasin vist üle, sest enam ei ole seda tunnet, seda ootuse tunnet. Nagu mõnikord ikka juhtub, et ootus on põnevam, kui asi, mida oodatakse. No minuga on nüüd igaljuhul niimoodi juhtunud. Ja ei oskagi kohe kuidagi seda tunnet ülesse leida. Ma olen sel aastal küpsetanud piparkooke rohkem kui kunagi varem, olen koos lastega kuuske kaunistanud nagu ikka, pakkinud jõulukingitusi, saatnud jõulukaarte...Aga jah, kuidagi selline kurb tunne on hoopiski peal. Võib- olla vihmast, võib- olla asjade pärast, mis juhtunud on ja ka nende pärast, mida juhtunud ei ole. Neljandal advendil meie ilusat kuusepuud pildistama hakates selgus, et mu kena aparaat näitab ainult errorit ja keeldub üleüldse pilti tegemast. Vahepeal olid Jan- Eriku prillid kadunud, aga need ta, õnneks, leidis siiski ülesse. Noh, ja muidugi olin mina temaga juba tõreleda jõudnud, sest need viimased prillid saime alles oktoobris. Pärast olin enda peale nii pahane, laps ju lubas need üles otsida ja õigus tal ju oligi- prillid olid kodus kusagile ära pandud, mida ta enam ei mäletanud.

Ehk siiski need eelseisvad päevad toovad mu jõuluootuse tagasi- Merlinil on ju jõulupidu ja Jan- Erikul samuti. Mis kõige toredam on, ma saan neist mõlemast osa võtta ja näen ka meie Merlini päris esimest ametlikku esinemist tema iluvõimlejate grupiga, mis nad koolisaalis teevad. Ahh, ja ma saan lõpuks juuksurisse!!! (oma lohakus, aga lihtsalt ei saanud varem aega kinni panna). Ja jõululaupäeval sõidan ma kella viiest töölt koju, istun koos oma pere, Janeli ema ja vennaga. Mis tähendab seda, et minust sel aastal jõulusöögi vaaritajat ei ole- see tehakse enne minu tulekut valmis. Tegelikult kõlab ju päris hästi, eks?