Pühad üllatustega ja lõbus aastavahetus

Jõululaupäeva veetsime ka sel aastal kodus. Aga mitte päris üksi oma perega ei olnud me sel korral vaid meie juures olid ka Janeli ema ja Tanel.
Taas kord olin tööl kella viieni. Mis, tegelikult, ei olnudki nii ebameeldiv kui ehk mõelda võiks, sest mina ei pidanud ju seisma päev läbi pliidi ees ja jõulusööke vaaritama- mina tulin töölt, tegin ennast korda, panin uhkemad riided selga ja siis istusime jõululauda. Päris mugav, eks? (kuigi, jah, eelmisel õhtul ju tegin kartulisalati valmis, aga see käib ju nii kähku!).

Hea oli niisama istuda, rääkida olnust ja olevast. Ja nagu ikka, kui vennaksed Allased koos on, siis valutavad kõhulihased naermisest- ja see on kogu aeg niimoodi olnud. Hea huumorisoonega on nad kõik selles peres. Ka isa oli. Ja vanaisa.
Aga siis, kella seitsme ajal, tuli meie kodu uksest sisse päris ehtne jõuluvana!!! See oli esimest korda üleüldse meie peres, et lastele tuleb ka koju jõulumees. Ja mis siis, et Merlin kohe teatas, et see on Christoferi isa, ikkagi oli see nii tore ja luuletused said loetud ja vööl olevat vitsa ei pidanudki kasutama. Merlin, ma usun, luges oma kahte luuletust vahelduva eduga mingi 5 korda, pärast olid need kõigil peas. Jan- Erik oli kaval ja naerutas meid oma anektootidega, kui salmid otsa lõppesid. Õnneks oli jõuluvanal kiire ka teistesse peredesse minekuga ja täiskasvanud said oma kingid pärast kuuse alt kätte.

Merlin oma soovitud kingis

Õhtu veeres vaikselt omasoodu...Kingid tõid rõõmu ja rahulolu.
Mina läksin lastega suhteliselt varakult magama, teised jäid veel ülesse. Janel ja Tanel käisid veel naabrinaistele ka pühadetervitusi viimas ja tulid alles nelja paiku tagasi. Aga pühade ajal ju võib- saab kaua magada ja ei pea mitte kusagile minema või midagi tegema. Eriti, kui...
Eriti, kui sa teise jõulupüha hommikul üles ärkad ja avastad, et elektrit ei olegi. Ja, et seda ei ole terves külas ega naaberküladeski...Et see suur torm väljas on ikka päris palju kahju toonud väga paljudesse majapidamistesse. See ei olnud üldsegi mitte meeldiv üllatus. Meie puhul elektri kadumine tähendab ka ilma veeta olemist. Olimegi. Tusk tuli peale, aga midagi teha ju ei olnud...Linna ei tahtnud samuti minna, olenemata kõigest on ju kodus siiski kõige parem olla. Seda enam, et olime kutsutud naabripoisi kolmandale sünnipäevale. Aga ma tean ,et ma pikutasin kaua voodis ja mõtlesin. Nüüd, seda kirjutades, võin öelda, et see hetk tuli ainult kasuks ja mul oli seda väga vaja- paljud asjad said hoopiski teise näo. Ja polegi midagi imestada, et miski muutub, kui tavapärane mugav olemine peapeale pööratakse. Nende kahe päeva jooksul oli aega omaenese mõtteid kuulda võtta.
Ja kui tore oli naabripoisi sünnipäev! Istusime naabritega nende juures, laud lookas, sest kõik tõid ju oma söögid kaasa (need oleks muidu pahaks läinud). Soe söök oli ikka ka- garaaži all grilli peal valmis fooliumis kana- ja kalapraad, keedeti kartulid, tehti verivorsti. Kohvivee saime ka seal keema. Tuba oli küünlavalgust täis ja meeleolu mõnusalt hubane. Selline sünnipäev on, tõesti, eriline sünnipäev. Vaevalt, et see sünnipäevalapsele meelde jääb, aga kõigile suurematele küll.
27. detsembri hommikul saime tagasi vee. (oh, seda rõõmu!). Ja kui sama päeva õhtul kella viie paiku ka korraga elekter tagasi oli, siis pikutasime meie perekondlikult edasi ja ei teinud sest suurt väljagi. Inimene harjub, tõepoolest, kõigega! Hiljem olen mõelnud, et kõige rohkem tundsin ma puudust sellest, et ei saanud kohvi või teed teha. Ja ma usun, et absoluutselt kõik lauamängud me majas said nende kahe päeva jooksul mitu korda ära mängitud ja Merlin on nüüdsest juba päris arvestatav vastane kabes.

Peaaegu, peaaegu oleks aasta eelviimasest päevast saanud minu jaoks aasta kõige koledam päev. Tipptunnil pimedas ja vihmases Kristiine kandis Kotka tänavat otsides sõitis korraga minu ees olev auto bussitaskusse ja sooritas ümberpöörde, nägemata, et mina tal sabas sõidan...Ma ei tea, mis oleks võinud juhtuda, kui vastassuund ei oleks hetkel tühi olnud, sest mina vajutasin automaatselt pidurit ja pöörasin rattad nii palju vasakule välja, kui sain. Jube ikka, mis häält need tegid ja ma olin kindel, et me põrkame kokku selle teise autoga. Õnneks nii ei läinud: jäime seisma, teise auto nina meid siiski ei puudutanud (juhiistmelt sellist muljet esialgu küll ei jäänud). See lihtsalt tagurdas ja sõitis süüdimatult edasi. Nojah. Mina, vaeseke, tagurdasin oma sõidusuunda, parkisin auto kõrvaltänavasse, ütlesin Merlinile, et emme peab korraks välja minema ja siis ma seal üritasin rahuneda. Seekord läks hästi- ja ma olen tänulik, et midagi hullu ei juhtunud. Aga mis seal salata, pimedatel Tallinna tänavatel seiklemise võttis see mul küll ära! Et kui ma ikka päris täpselt ei tea, kuhu minema pean, siis jätan pigem minemata.
Ja hea on, kui sul on abikaasa, kes hiljem sulle järgi tuleb ja sind ohutult koju sõidutab.

Aasta viimane päev oli juba hommikul tore! Me magasime kaua, kellelgi polnud kusagile kiiret. Ühel varasemal päeval sai kokku lepitud, et teeme aastavahetuse istumise ühe naabri juures ja kuna keegi kusagile minna ei kavatsenud, olid kõik sinna kutsutud. Meie lapsed pidid ka meiega jääma, kuni Jan- Erik keskpäeval teatas, et tema tahab ikkagi vanaema juurde minna- „Sest linnas on nii vinge ilutulestik!“. Kauples Merlini ka veel kaasa ja nii nad siis linna viidud saidki.
Hakkasime õhtuks alles õhtupoole valmistuma, kuigi jah, võileivatort oli mul hommikul valmis tehtud. Panime Mozarti plaadi peale ja nii me seal köögis kahekesti erinevaid asju valmistasime. Tõeline nauding oli niimoodi kahekesi selle muusika saatel süüa teha- selline mõnus meeleolu tuli sisse.
Aastavahetuse õhtu ise kujunes väga meeleolukaks ja lõbusaks! Me olime, nähtavasti, üks väheseid seltskondi, kes ei vaadanudki sel õhtul telekat vaid istus lookas laua taga, rääkis juttu, tegi nalja, mängis põnevaid seltskonnamänge, mida laua taga istudes mängida saab ja muidugi- naeris! Naeris nii, et vahepeal ei saanud hingatagi. Ma ei mäletagi, millal meil Janeliga nii lõbus oleks aastavahetusel olnud!
Enne uue aasta algust- nagu ikka- õue koos kõigi teiste naabritega, suurepärane ilutulestik, hääd soovid kõigile alanud aastaks ja siis- disko! Disko esmalt naabri juures ja nagu arvata oligi- lõpuks maabumise ikkagi kohalikus pubis ja veetsime seal aega. Minu jaoks lõppes pidu kella nelja ajal, teistel alles järgmise päeva pärastlõunal.
Kärarikkalt ja naeruga tuli see uus- las ta siis ongi selline! RÕÕMU UUDE AASTASSE!!!