Ma mõtlesin selle peale juba varem. Et ma hakkan jälle oma
elu lugu ülesse kirjutama. Et ma juhtun seda tegema just nüüd, kui ellu on kuue
päeva jooksul nii palju muudatusi tulnud, on lihtsalt juhus.
Ma istun jälle siin, kohas, kust ma veidi vähem kui kolm
aastat, otsustasin ära minna, sulgesin ukse enda tagant ning lubasin mitte
kunagi enam siia tagasi tulla. Mina ei teadnud siis, et ma niimoodi võin oma
meelt muuta. Või, et meel niimoodi muutuda saab. Ja kuigi see otsus ei tulnud
minult, tundub hetke lsee ikkagi kõige õigema otsusena.
Mul allkorrusel on üks suur kuhi asju keset tuba ja
orienteeruda on seal hetkel väga keeruline- parimadki ei saa hakkama. Aga ma
tean, et nüüd, kus meil mõlemal on vabad päevad, me paneme kõik asjad täpselt
nende kohtade peale, kuhu me soovime, et nad hakkaksid olema. Jälle
kolimine...Ma seekord loodan, et ma seda niipea enam tegema ei pea.
Oleks siis vaid kolimine...Elu selle aasta alguses on
tõeline Ameerika mäed. Homme pärastlõunal saab täis täpselt nädal aega, kui ma
olen olnud kahe kaupluse juhataja ilma ühe asetäitjata ja see on ikka paganama
aeganõudev ning raske. Ei ole Tõnut enam meie kambas- temale anti nüüd teine
tee valida ja käia. Ja ta tundub rahul olevat- et vabanes kõigest sellest
karussellist, mis see töökoht endaga kaasa toob.
Homne päev toob kaasa tegusa ümberpaigutamise ja kodu
korrastamise. Millal kõik valmis saab, on raske öelda. Aga pühapäeval peame
juba Merlini sünnipäeva siin ja selleks ajaks peab ju korras olema?
Kui ma lõpuks puhkusele saan jääda, siis ma kavatsen
lihtsalt päevad läbi magada ja mitte kui midagi teha! Vot nii! (- tuleb ka ikka
lõppu lisada)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar